KAKS JÜNGRIT, KELLE MEELEHEITEST SAI LOOTUS

Esimesel nädalapäeval pärast Kristuse ristilöömist oli jüngritel põhjust täit rõõmu tunda. Kuid see päev ei olnud rõõmupäev kõigile. Mõnele oli see ebakindluse, segaduse ja hämmelduse päev. … Naised tõid sõnumeid, mis … kinnitasid otseselt, et Kristus on surnuist üles tõusnud ja et nad ise on näinud Jeesust elavana aias.

Jüngrid aga näisid olevat ikka veel uskumatud. Nende lootused olid surnud koos Kristusega. Ja kui neile toodi uudised Tema ülestõusmisest, oli see nii erinev oodatust, et nad ei suutnud uskuda. … Pealtnägijate juttude põhjal olid jüngrid saanud reedestest sündmustest üsna täieliku pildi. Oli neid, kes nägid ristilöömist oma silmaga. Esimese nädalapäeva pärastlõunal otsustasid kaks rahutut ja õnnetut jüngrit minna koju Emmausesse, Jeruusalemmast umbes kümne kilomeetri kaugusel olevasse külla. …

Nad ei olnud veel kaugele jõudnud, kui nendega ühines üks võõras. Jüngrid olid niivõrd vallatud pettumusest ja süngest meeleolust, et nad ei silmitsenud võõrast lähemalt. Nad jätkasid oma vestlust, mis väljendas nende südame mõtteid. … Jeesus teadis, et nad oma südames armastasid Teda. Ta igatses võtta nad embusse ja pühkida nende silmist pisarad ning tuua südamesse rõõm. Esmalt aga tuli Tal anda neile õppetund, mida nad iial ei unustaks. …

Jüngrid rääkisid Talle oma pettumusest Õpetaja suhtes, “kuidas … ülempreestrid ja vanemad on ta loovutanud surmakohtu kätte ja risti löönud.” Südamevalus ja värisevi huuli ütlesid nad: “Aga meie lootsime, et tema ongi see, kes Iisraeli rahva lunastab. Ometi on täna käes kolmas päev pärast kõige selle sündimist.”

Miks ei olnud jüngritel meeles Kristuse sõnad? Miks ei mõistnud nad, et ettekuulutatud sündmused täituvad? Miks ei saanud nad aru, et viimane osa ennustustest täitub sama kindlalt nagu esimenegi – et kolmandal päeval tõuseb Ta üles? Just seda osa tulnuks neil meeles pidada. Preestrid ja ülemad ei unustanud seda. – Käsikiri 113, 1897.