JUMALIKU VÄE TÕOTUS

Olles maailma hävingust päästmisel tõstnud ausse Jumala käsu käsu tingimuste täitmise läbi, ruttas Kristus taevasse oma tööd täiusele viima ning ülesannet teostama jüngritele Püha Vaimu saatmise kaudu. Nii kinnitas Ta usklikele, et Ta ei ole neid unustanud, kuigi viibib nüüd Jumala juures täiuslikus, igaveses rõõmus.

Püha Vaim pidi tulema selles maailmas nende juurde, kes armastavad Kristust. Seega on nad võimelised oma Juhi austamise kaudu saama kõiki misjonitöö täideviimiseks vajalikke ande. Eluandja hoiab oma käes nii surma võtmeid kui ka kogu rikkalikest õnnistustest tulvil taevast. Kogu vägi taevas ja maa peal anti Temale, ning olles võtnud sisse oma koha taevastes õuedes, saab Ta jagada õnnistusi kõigile, kes Teda vastu võtavad. …

Püha Vaim saadeti maailmale kõige väärtuslikuma võimaliku annina. Kogudus ristiti Püha Vaimu väega. Jüngrid said suuteliseks minema välja ja kuulutama Kristust, esmalt Jeruusalemmas, kus oli õiget Kuningat häbistavalt teotatud, ning seejärel maailma kaugeimateski nurkades. See oli kinnitus Kristuse astumisest Vahemehe troonile. …

Isa andis kogu au oma Pojale, pani Ta istuma oma paremale käele, [valitsema] üle kõigi vürstiriikide ja võimude. Ta väljendas oma tohutut rõõmu Ristilöödu vastuvõtmisel ning au ja austusega kroonimisel. Kogu poolehoid, mida Ta osutas oma Pojale suure lepitustöö omaks võtmisel, saab osaks ka Tema rahvale. Need, kes on armastavas ühenduses Kristuse ja Tema tööga, võetakse vastu Armastatus. Nad kannatasid koos Kristusega Tema suurimas alanduses ning Tema austamises on neil suur kaasosalus, kuna Tema võtab nad omaks. Jumal armastab neid nii, nagu Ta armastab oma Poega. Kristus, Immaanuel, seisab Jumala ja uskliku vahel, ilmutades oma valituile Jumala au ning laotades üle nende puuduste ja üleastumiste oma plekitu õiguserüü. …

Juhul, kui Jumala rahva liikmed end kuulekuse kaudu Tema eeskirjadele pühitsevad, tegutseb Issand nende keskel. Ta taaselustab alandlikud, kahetsevad inimlapsed, muudab nende iseloomu puhtaks ja pühaks. – Käsikiri 128, 1897.