TEEN-ISE OLEMUS
Avaldatud 16.3.2009, rubriik Päeva sõna
Sest teie olete armu läbi päästetud usu kaudu – ja see ei ole teist enestest, vaid see on and Jumalalt. Ef 2:8
Inimene on peaaegu lootusetult oma teen-ise loomuse ohver. Teen-seda-ise on meie sünnipärane olemus. Sellele lisaks on veel enesekesksus ja eneserahuldamine. Isegi väikeste lastena on see põhimõte juba meisse sügavalt juurdunud. Mäletan, et püüdsin ükskord koristada oma garaaži, kui minu 3-aastane marssis garaaži sisse ja tahtis ka aidata. Ta hakkas midagi tegema, kuid tegi seda valesti. Ma ei kavatsenud neid asju sinna panna, kuhu tema neid ladus või siis võttis ta ära mõned asjad, mille ma olin juba jõudnud õigele kohale asetada. Niisiis püüdsin teda parandada. Mida aga tema vastas? ”Ise teen, issi. Mina ise teen!” Kes talle seda küll õpetas? Ehk olin mina sellele pisut kaasagi aidanud. Või ema. Kuid suures osas ta juba sündis selle süsteemiga enda sees. Üks kõige raskemaid asju on öelda teismelisele, kes just on hakanud oma tiibu sirutama, et pesast välja lennata, et tegelikult on ta sõltuv loodolevus ja peab sõltuma Jumalast. Kuidas saab inimene rahuldada oma iseseisvusvajadust, oma enese-rahulolu vajadust ja samal ajal olla sõltuv Jumalast? Siin jõuamegi äärmiselt keerulise olukorrani. See on dilemma, mis muudab pääste raskeks. See ei ole mitte ainult lapse või teismelise dilemma, vaid igaühe ees seisev dilemma. See on inimese olemus.
Me oleme sündinud päriliku teen-ise loomusega ja seetõttu on meil raske loovutada oma iseseisvust. Seega esinebki religioonis sageli seda, et inimene rajab oma lunastuse enda tegudele ja sellele, mida ta on võimeline välja teenima. Sellel põhinevad kõik paganausundid. Väga kergesti võime langeda oma tegudel või käitumisel põhineva lunastuse ohvriks. Aga Ef 2:8-9 öeldakse selgesti, et meid päästetakse üksnes armust, usu kaudu, ja see ei ole mitte meist enestest. Arm ei sõltu meist. Ka usk ei sõltu meist. Ro 12:3 ütleb, et usk on and, mis on antud igale inimesele. Jumal on andnud meile Pühakirja, mille läbi meie usk kasvab. Usk on and, arm on and. Seega tuleb tunnistada, et Jumala Sõna valguses ei saa me enam loota lunastusele oma tegude läbi. Me saame ainult Jumala annid vastu võtta.