KURBUS MURTUD SÜDAMEST

Jeesus tuli, et demonstreerida oma jüngritele – ja meile kõigile – taevase Isa armastust ja andestavat meelt. Ta tahtis meile näidata, et Jumal ei mõista meid hukka, vaid see on vaenlase töö. Ta tahtis näidata, et Jumal töötab vahetpidamata igal võimalikul viisil nii palju kui vähegi suudab, et veenda võimalikult paljusid Tema armastuses. Tema armastav kiindumus juhib meid kahetsusele, nagu seda oli Peetruse kogemus.

Peetrus seisis tule ääres ja talle näidati näpuga. Ta ütles. “Oo, ei! Ei, ma ei ole see. Ma ei ole üks nendest.” Aga nemad ütlesid: “Jah, sa oled!” Lõpuks hakkas ta needma ja vanduma ja eitas koguni, et ta üldse Jeesust tundis.

Otse keset seda vandumist vaatas ta üle õue ja nägi seal Jeesust tema poole vaatamas. Selles pilgus ei olnud viha ega käegalöömist ega haavatud tundeid. Selles pilgus oli haletsust ja kaastunnet. Kui Peetrus vaatas Jeesusele otsa, hakkas meenuma hulk mälestusi. Ta nägi end mere ääres, kui Jeesus kutsus teda endale järgnema. Taas nägi ta end nääklustes templi ametivõimude ja maksukogumisega seoses, mil Jeesus läks talle appi ning päästis ta ummikust. Taas kord nägi ta end merel. Jeesus kummardumas alla ja tõmbamas teda välja möllavatest lainetest. Ja taas – kõigest mõni tund varem – ta näeb seda nii selgelt – jalutamas Jeesusega aias, kus Jeesus ütles: “Peetrus, Saatan on otsustanud su endale võita, aga mina olen sinu pärast palvetanud. Ma olen sinu pärast palvetanud.”

Kõik need mälestused voogasid temasse. Peetrus oli mõtteisse vajunud. Äkki nägi ta, kuidas üks võõras käsi tõusis ja lõi Jeesust. Peetrus mõistis, et see oli justkui tema käsi, mis Jeesust lõi. Ta mõistis, et tema oli andnud tugevaima hoobi Jeesuse südamesse sel ööl. Pimesi pöördus ta tule äärest ja tormas välja hoovist, välja linnast, üle jõe, Ketsemani aeda.

Peetrus kobas seal pimeduses ringi, kuni leidis koha, kus Jeesus oli palvetanud. Ta langes silmili maha ja soovis, et võiks surra. Ta kahetses tõsiselt. Ta oli murdnud oma parima Sõbra südame. Peetrus oli tõelises patukahetsuses.