AGA JUMAL, MA OLEN HEA INIMENE!

Siin on üks biheiviorist. Ja tal oli palju kaaslasi. Johannese evangeeliumi 6. peatükis tuli Jeesuse juurde terve seltskond ja küsis: “Mida me peame ette võtma, et teha Jumala tegusid?” Jeesus vastas: “See ongi Jumala tegu, et te usute temasse, kelle ta on läkitanud.” Ta vastandas neile otsekohe käitumist suhtumisega.

Keegi mees küsis: “Mis head ma peaksin tegema?” Jeesus vastas: “Miks sa minult küsid, mis on hea? On vaid üks, kes on hea. Kui sa tahad ellu minna, siis pea käsud!” Ohhoo! Nüüd oleme segaduses. Kõlab, nagu aktsepteeriks Jeesus ise biheivioristlikku käitumisstiili.

Jeesus teadis, et keegi ei suuda pidada käskusid omaenese jõust. Ta teadis, et me ei saa taevasse käskusid pidades. Kuid Ta ütles: “Kui sa lähed ellu, pea käsud.” Rikas noor mees küsis: “Milliseid?” “Ära tapa, ära riku abielu, ära varasta” ja nii edasi. Noor mees ütles: “Seda kõike olen ma pidanud. Mis mul veel puudub?” See on tugev mees, biheiviorist. Ta oskab elada. Ta ei mõtlekski teha midagi valesti. Ja siis avaldab Jeesus talle, mis olid Tema tegelikud kavatsused selle mehega. “Jeesus ütles talle: Kui sa tahad olla täiuslik, siis mine müü oma varandus ja anna see vaestele … ning tule järgne mulle.”

Jeesus ei tule alati otsekohe selle iva juurde inimeste puhul, kes tõde otsivad. Tegelikult on see päris nutikas lähenemine, mitte lihtsalt tarkuse pärast, vaid sellepärast, et Tal on tarkus oma Isalt ja ühendus oma Isaga.

Mida ma peaksin tegema, et siseneda ellu? Pidama käske. Ma ju pean. Kas tõesti? Las ma annan sulle veel ühe. Jeesus andis noormehele veel ühe, too vangutas pead ja hakkas varbaga maad toksima. Jeesus püüdis sellele mehele näidata, et ehkki ta on tugev, edukas, väliselt kombekas biheiviorist, ei ole tal midagi. Ta on abitu.

See on hetk, milleni me kõik peame jõudma, kui me tuleme siiralt Kristuse juurde. Me peame tunnistama, et oleme abitud tegema midagi oma tugevusest. Meil tuleb lõpetada millegi tegemine lahus Kristusest ja tulla Tema juurde just sellisena nagu me oleme.