JUMALA ARMASTUSE EEST POLE PÄÄSU

Ühel päeval näed sa mäetippu kogunenud suurt rahvahulka. Inimesed on seal juba varahommikust. Nad kutsus sinna mees, keda kuningas on asjatult rohkem kui kolm aastat taga ajanud. Liiguvad jutud, et tema on süüdi kolm aastat kestnud põuas. Inimesed ootavad, sosistavad, imestavad kahe altari üle, mille on püstitanud Eelija.

Tulelõõm taevast. Eelija ohver, vesi ja isegi altar on hävinud. Kõik kohalolijad on tulnud taeva Jumala äratundmisele.

Öösel, äratatuna kuningakoja sõnumitooja poolt, põgeneb Eelija vihase naise eest. Ta kardab, et isegi Jumal, kes vastas tulega, ei ole piisavalt võimas, et teda õela Iisebeli eest kaitsta.

Kabuhirmus põgeneb ta ööpimedusse, saatjaks iseenda hirmude ja vastupanu veelgi suurem pimedus. Lõpuks, kui mehe jõud otsa saab, istub ta leetpõõsa alla maha ja palub, et ta võiks surra.

“Kas Jumal hülgas Eelija tema katsumusetunnil? Oh ei! Eelija tundis ennast Jumalast ja inimestest mahajäetuna, kuid Jumal armastas oma sulast sama palju kui siis, kui vastuseks Eelija palvele langes tuli taevast ja valgustas mäetippu.” - Prohvetid ja Kuningad, lk. 166.

Selle asemel, et vastata Eelija palvele temalt elu võtta, saatis lõputu armastuse ja kaastunde Jumal, kes tundis Eelija olemust ja arvestas tema inimlikkusega, taevase saadiku toidu ja veega, et hoida tema elu. Järgmine kord tuli ingel ja ütles: “Tõuse üles ja söö, sest sul on veel pikk tee ees.”

Kui meie usk kaob ja meid tabab hirm, siis kas me põgeneme kabuhirmus, oodates, et vihane Jumal hävitab meid usalduse puudumise tõttu? Kas me kipume Tema armastust ja kaastunnet vääriti mõistma? Kas me ootame pidevalt, et Jumal, kelle käsutuses on tuli ja välk, mõistab meid hukka? Kas jätame tähele panemata õrna puudutuse ja vaikse hääle ning ei märkagi oma parimat Sõpra, kes ütleb: “Ma armastan sind ikka sama palju ka siis, kui see teekond sulle liiga raskeks kujuneb.”?

Nii räägib Jumal. See on Jumal. Vana Testamendi Jumal – Uue Testamendi Jumal, tänapäeva Jumal.