Lahing kestab

Chuck Smutzer esitles raamatuid väikeses Alda linnas Nebraskas. Üks naine rääkis talle, et ta abikaasa pole kristlane ning poleks sugugi õnnelik, kui ta selliseid raamatuid ostaks. Kui naine vend Smutzeri otsa vaatas, sõnas ta: "Meie lapsed vajavad neid raamatuid ning ma ostan nad ära." Just enne sellest kodust lahkumist Chuck palvetas, registreeris naise "Prohvetikuulutuse hääle" kirjakursusele ja andis talle veidi kirjandust.

Naine küsis: "Võib-olla soovite minna ka ühe meie sõbra juurde – tänavat pidi edasi?" Vend Smutzer pani nime kirja ja läks oma teed. Ta näitas raamatuid ka naise sõbrale, kes samuti osta otsustas.

Samal ajal tuli koju esimese naise mittekristlasest abikaasa. Ta oli maruvihane. Ta kutsus linna politsei ja kaebas, et see "raamatumüüja" oli samal tänaval, aadressil, mille naine oli andnud. Kui vend Smutzer selle müügi üle rõõmustades sõbra majast välja tuli, peatus ta auto taga politsei. Korravalvurid teatasid talle, et linna määruste kohaselt pole inimestel ukselt-uksele müük lubatud. Just siis peatus politseiauto taga mittekristlasest mehe auto; mees tuli Chucki juurde ja ähvardas ta elu. Politseinik tuli kahe mehe vahele ja käskis raevunud mehel tagasi oma autosse minna ja koju tagasi sõita, kuid too keeldus.

Politsei rääkis Chuckiga määrusest ja ütles, et ta peab politseiautosse ronima. Kui nad auto poole läksid, ründas marus abikaasa taas hr Smutzerit, kakkudes teda lipsust ja virutades talle vastu lõuga. Vaatamata sellele, et Chuck nägi enda näol ja mehe rusikal verd, ei tundud ta mingit valu.

Ta vabastati 150-dollarilise kautsjoni vastu ning määrati kohtuistungi aeg. John Mason, George Dronden, vend Smutzer ja Russ Thomas võtsid ühendust linnajuristiga. Kui nad talle oma töö sisu kirjeldasid ning seda, kuidas nad esitlevad kirjandust, mis on inimestele nende kodus õnnistuseks, avaldas see kohtunikule muljet. Kui ta mõistis, et inimestele jagatakse tasuta piiblikursust ning tasuta kirjandust, neile pakutakse palveid, nägi ta, et vend Smutzer soovis siiralt inimesi aidata. Ta palus siiski, et kirjandusevangelist oma töö Aldas senikauaks peataks, kuni ta saab linnajuhtidega nõu pidada.

Kohtuasi jäeti peagi kõrvale, 150-dollariline kautsjon tagastati ning talle anti litsents perekondi nende kodus külastada. Kuna vihase mehe naine otsustas kindlalt, et ta lapsed vajavad neid raamatuid, jäi isegi see esimene tehing kehtima.

Kui kirjandusevangelistid mingisse piirkonda lähevad, et Jumala raamatutega inimeste südameni jõuda, esitavad nad väljakutse kuradile ja tema kurjadele vägedele. Kuid vaenlasel pole mingit võimalust neist jagu saada, kui nad just Jumala tõotusi ei unusta ja alla ei anna. Pole põhjust vaenlast karta, sest see vastane on juba võidetud.