USK MEIE VOODI KÕRVAL
Avaldatud 10.5.2009, rubriik Päeva sõna
Kuid tema ütles mulle: „Sulle piisab minu armust, sest nõtruses saab vägi täielikuks.“ 2Kr 12:9
Minu pastoritöö esimesel aastal kutsuti mind ühe sureva mehe voodi juurde. Uskusin, et kui kellelgi on piisavalt tugev usk ja piisavalt palju julgust, et võtta inimesel käest kinni ja öelda, et ta saab Jeesuse nimel terveks, siis nii see ka läheb.
Pärast selle haige mehe eest palvetamist ja tema võidmist vaatasin toas ringi, kas on vanemate meeste hulgas keegi, kellel oleks julgust seda teha. Ja arvake ära, kuhu nemad kõik vaatasid? Minu otsa! Mul läks silme ees mustaks. Ma ei suutnud seda teha. Pobisesin mõned vagad klišeed sellest, et Jumal ei vasta alati meie palvetele koheselt ja et mõnikord saabub see märgatavalt hiljem ning leidsin põhjuse kiireks lahkumiseks. See mees suri. Minul aga oli tunne, nagu oleksin mina ta tapnud!
Ilmselt ei ole ühtegi teist olukorda, kus pastori isiklik suhe Jumalaga tuleks nii avalikult esile kui seda on palvetamine haige inimese pärast. Paljud meist on arvamusel, et haige inimese paranemise üheks määravamaks faktoriks on tema eest palvetava inimese usk. Oleme kõik tundnud, et kui tervenemise palvele ei ole vastatud, siis järelikult on jäänud vajaka palvetaja usust.
Tõenäoliselt on selline arusaam pärit mõnedest seikadest Kristuse elus, kus Ta käskis inimesel paraneda tema usu peale. Kuid samas peame meeles pidama, et usk on tegelikult usaldus teise Isiku suhtes, mitte vastused, mida Temalt ootame.
Apostel Paulus palus kolmel korral, et tema piinad talt ära võetaks, kuid ometi seda ei juhtunud. Põhjuseks ei olnud mitte Pauluse vähene usk, vaid see, et Jumal nägi suuremat kasu ja õnnistust selles, kui Paulusele anti võimalus leida Jumala vägevus vastusena tema nõrkustele.
Moosese usk Jumalasse oli tugev – ometi keeldus Jumal jätkamast tema elu ja pani ta puhkama. Jumalal olid Moosese jaoks suuremad eesmärgid. Selle tulemusena on Mooses täna taevas. „Ei Eenok, kes võeti taevasse, ega Eelija, kelle viis sinna tulevanker, polnud suuremad ega auväärsemad kui Ristija Johannes, kes suri üksi vangikongis.“ – Ajastute igatsus, lk. 225. Tõeline usk Jumalasse usaldab Teda nii headel kui ka halbadel aegadel.