MUL EI OLE MIDAGI, MILLEGA MAKSTA

Kümme meest tuli Jeesuse juurde. Üheksa neist olid juudid ja üks samaarlane. Ometi oli neil üks ühendav joon - nad kõik olid pidalitõbised. Jeesus käskis meestel minna ja näidata endid preestrile. Teel templi poole mõistsid nad korraga, et on saanud terveks. Kõik kümme hakkasid jooksma – üheksa jooksid Templi poole ja üks Jeesuse juurde tagasi. Samaarlane pöördus tagasi, et Jeesust tänada. Meile on öeldud, et ülejäänud üheksa mehe südant “ei olnud puudutatud Jumala arm” (Suure Arsti jälgedes, lk. 233).

Variser Siimon oli samuti pidalitõbine ja Jeesus tegi ka tema terveks, „kuid tema süda ei olnud võtnud Jeesust vastu kui Päästjat.“ – Ajastute igatsus, lk. 557. Siimon ei tundnud vajadust lasta Jeesusel oma hinge tervendada ja seda kuni pidusöögini välja, mil Jeesus rääkis tähendamissõna kahest võlgnikust. Alles siis võttis Siimon Jeesuse vastu oma Päästjana.

Kaksteist jüngrit saadeti välja evangelistidena. Üks neist kaheteistkümnest oli Juudas. Jeesus „andis talle väe tervistada haigeid ja ajada välja kurje vaime. Kuid Juudas ei andnud end Kristusele täielikult üle.” – samas, lk. 717.

Meie inimlikule loomusele meeldiks väga, kui sellised lood Piiblist välja võetaks. Meile meeldiks pigem Jumal, kes tasustab meie suurepärast usku ja meie suurepärast õigust oma õnnistustega. Mõnikord tunneme end Jumala juures ebamugavalt, sest Ta laseb vihma sadade nii õigete kui õelate peale (Mt. 5:45). Jumala annid aga pärinevad Tema headusest ja Tema igatsusest õnnistada meid vastavalt meie vajadustele.

Uurides Piiblist tervendamise juhtumeid, leiad näiteid inimestest, kellel oli tohutu usk, nagu näiteks väepealik. Jeesus imestas tema usu üle. Samas leiad inimesi, kellel puudus paranemise hetkel tõeline usk Jumalasse üleüldse. Mõned neist olid õiged, teised õelad. Neil kõigil oli üks ühine joon – nende suur vajadus, mida ainult Jeesus sai rahuldada; samuti ka nende tulek Tema juurde, omamata midagi, millega Talle tasuda või tervenemist ära teenida. Variserid soovitasid väepealiku tervendamist, sest ta oli neile ehitanud sünagoogi. Kuid väepealik ise ütles, et ta ei ole seda väärt. Kui me hakkama Jeesust armastama, siis tuleme Tema juurde oma vajadustega, mitte oma eeldatavate teenetega, ning usaldame Teda teadmises, et Ta rahuldab meie vajadused just sellisel viisil, mille Tema leiab olevat parima.