SUUR PALVEMÄGI

Avaldatud 9.3.2009, rubriik Päeva sõna

Seepärast ei ole ka meie, sellest päevast peale kui me seda kuulsime, lakanud teie eest palvetamast. Kl 1:9

Iga kord, kui oled oma elus kuulnud kedagi sulle ütlevat, et ta palvetab su eest, siis on seda päris raske unustada! Ma usun palvemäe mõjusse takistamaks meil igavesse hukatusse libisemast. Kui ma tõesti tahaksin hukka minna, siis peaksin unustama need hetked lapsepõlvest, kui ma isa töötuppa juhtudes leidsin ta nii ööl kui päeval põlvedel ja ma tean vähemalt ühte inimest, kelle pärast ta palvetas. See olin mina! Ma lugesin Peetruse nimelisest mehest. Jeesus oli talle öelnud: ”Saatan tahab sind endale, aga ma olen sinu pärast palvetanud, et su usk ei kaoks.” Ja korraga, kui Peetrus oli vandunud lõkke ääres, siis meenusid talle need sõnad: ”Ma olen sinu pärast palvetanud.”

Kord arutasime kesknädalases piibligrupis palve efektiivsuse üle ja kuidas see ikka toimib. Lõpuks mõtlesime, et mis oleks, kui palvetaksime mingi võimatu asja pärast. Ühel päeval olin minemas külastama ühte misjonäri, kes oli koju tagasi pöördunud ja kelle julgus oli kadumas. Ta tuli koju, loobudes Jumalast, kirikust – kõigest. Tema ja ta pere olid kibestunud ja kõik teadsid seda. Kui olin tol päeval tema juurest lahkumas, lisas ta: ”Ja ärge meie pärast palvetage!” Tema nimi kõlas sel palvegrupi koosolekul pidevalt mu kõrvus ja nii otsustasin teistegagi oma muret jagada. Tuli välja, et nii mõnedki tundsid teda. Otsustasime valida selle juhtumi, sest see näis kõige lootusetum. Leppisime kokku, et me kõik palvetame selle pere pärast iga päev selle kuu jooksul ja kolmapäeviti koos palvegrupis. Järgmisel nädalal põles tema maja maha. Kui teistega palvekoosolekul kohtusime, küsisin kõigilt, et mille pärast nad õigupoolest palvetanud olid? Palvetasime veel ka koos. Järgmisel nädalal läks tal tema tööks äärmiselt vajalik varustus kaduma. Me jätkasime ikkagi palvetamist. Me ei mõistnud, mis toimus. Kas oli see Saatan? Jumal? Kes? Kõik, mida teadsime, oli see, et kuu lõpus, viimasel hingamispäeval, kui jutlus oli kohe-kohe algamas, tuli see mees oma naise ja perega meie kirikusse.

Me peame rohkem palvetama. Kas sa ei arva nii? Me peame. Meie kallite palved meie pärast on nagu kõrged mäed, mis teevad meie kaotsimineku äärmiselt raskeks.
Jaga Facebookis