Ühe raamatu töö

"Ühel päeval 1920. aastal," jutustas Alex Zapran, "kui isa nelja hobusega põllul töötas ja üht maariba äestas, sõitis rattal tema juurde üks võõras, esimene adventistist kirjandusevangelist, kes kunagi oma rattaga meie naabruskonna tolmustel teedel on sõtkunud.

Hobused olid üpris rahul, et said veidi puhata, kui mehed juttu ajasid. Muidugi rääkis põhiliselt külaline – isa ainult vaatas pilte. Kreeka õigeusklikud armastavad pilte! See oli "Kodused piiblilugemised", mille isa kuue dollari eest ostis. Ta kutsus raamatumüüja meile õhtusöögile ja ööbima. Isa tegi põllul veel paar tiiru ja luges siis päevatöö lõpetatuks.

Sel õhtul läks kirjandusevangelist koos isa noorema venna Frediga aita magama. Nad rääkisid veidi Piiblist. Järgmisel hommikul esitles kirjandusevangelist emale kristlikku kodukalendrit. Mõne aja pärast märkas ema, et laupäev oli punasega trükitud. See tekitas temas segadust. Mis isasse puutub, siis tema oli sel ajal liiga hõivatud uue kreeka-õigeusu koguduse rajamisega; lisaks aitas ta erinevatel tseremooniatel preestrit ja kandis vajadusel lausa kogu vastutust.

Samal ajal hakkas isa vend aidas "Koduseid piiblilugemisi" lugema ja uurima. Ühel päeval astus ta uksest sisse ja selgitas perele, et pühapäevapidamine oli viga. Alguses pööras mu isa sellele vähe tähelepanu, kuid miski hakkas talle südamele käima. Samal ajal käis raamat naabruskonnas ringi. Kaksteist perekonda hakkasid selle vastu huvi tundma. Mu onul õnnestus kuidagi seitsmenda päeva adventistide peakontoriga ühendust võtta. Selle tulemusena saadeti kohale pastor, kes nende küsimustele vastata sai. Jutlustaja hakkas erinevates peredes koosolekuid pidama.

Umbes viiskümmend inimest võtsid kolme ingli kuulutuse vastu – kõik tänu sellele ühele raamatule, mille ustav kirjandusevangelist mu isale müüs.

See kirjandusevangelist ise sai sellest külluslikust saagist alles palju hiljem teada – kui ta Aafrikast misjonäritöölt tagasi tuli. Ühel laagrikoosolekul näitas ta pilte misjonitööst Mau Mau suguharus. Kui rahvas laiali oli läinud, jäid sinna mõned inimesed, kes tahtsid misjonäri tervitada. Teiste ootajate hulgas olid ka minu isa ja ema ja osad meist, neljast lapsest. Isa tuletas talle meelde seda, kuidas ta meile 1920. aastal "Kodused piiblilugemised" oli müünud ning rääkis, kuidas see endaga palju pöördunuid kaasa tõi. Misjonär oli täielikus hämmingus, kuid ometi rõõmus nende võidetud hingede pärast. Koguja 11:1 öeldu oli tõeks saanud: "Viska oma leib vee peale, sest pikapeale sa leiad selle jälle!"

Sel kirjandusevangelistil polnud aimugi, et see külvatud seeme idaneb ja kasvab ning võidab lõpuks kaheteistkümne pere ehk umbes viiekümne inimese südame.

Evangeeliumiseeme ei sure kunagi.