KAHTE LIIKI PUUD

Iisraelit ja Jumala rahvast on Piiblis sageli võrreldud puudega. Js 61,3 on öeldud: “…et neid nimetataks “Õigluse tammedeks”, “Issanda istanduseks”, millega ta ennast ehib.“ Kaunid puud, kandmas vilju ja lehestikku, andmas varju ja lootust.

Kristuse-aegsed inimesed demonstreerisid suurepäraselt vagadust. Neil oli rikkalik lehestik. Mäletad lugu viigipuust, mis sai neetud, kuna kandis lopsakat lehestikku, kuid mitte vilju. Jeesuse ajal demonstreerisid juudid suurt vagadust, rohkem kui kunagi varem. Kuid nad olid “lagedad värsketest kaunitest Vaimu viljadest ” (Kristuse tähendamissõnad, lk. 215).

Vahel oleme segaduses, mõistmata, mida tähendavad üldse viljad nendel puudel. Statistikud ütlevad, et vili on x arv päästetud hingi ja et kristlase vili on tema poolt pöördumisele toodud inimesed ja tähtede arv tema kroonis. See ei ole vili. Vili, millest Jeesus tegelikult räägib, on Vaimu vili.

Vaimu värsked viljad – mis need on? Galaatia kirjas 5:22,23 on meile sellest räägitud. “Armastus, rõõm.” Sa näed inimest, kes käib ringi mornina – arvatavasti ei ole tal Vaimu vilja. Üks neist on kadunud. “Rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus, enesevalitsus.” Kristuse-aegsetel inimestel oli rohkelt lehti, kuid vähe vilju.

Mida lähemale aegade lõpule jõuame, seda enam avastame, et Jumala kannatlikkus kestab ja kestab ja kestab kuni hetkeni, millest on kirjutatud Ilm 11:18. Siit leiame, mis on see, mis lõpuks kõik siin maailmas lõpetab. Lõpuks raiutakse maha vilja mittekandvad puud. Ilmselt kestab Jumala kannatlikkus hetkeni, mil inimene on valmis end ise hävitama. Kõik kestab kuni selle hetkeni. Kui sa hoiad silmad lahti, näed sa, et oleme jõudnud peaaegu sellesse punkti. Seega peaks kõik aset leidma väga varsti.

Seniks aga ei tulnud Jeesus inimest hävitama. Ja kui jüngrid ütlevad: “Me käsime tulel taevast alla tulla,” noomib Jeesus neid. Ta ütleb neile: ”Te ei tunne oma vaimu. Ma ei ole tulnud hävitama, vaid päästma.”