“TA ON ÜLES TÕUSNUD!”

Hingamispäev oli möödas ja Maarja Magdaleena tuli varahom- mikul, kui oli veel pime, haua juurde. Teised naised pidid temaga seal kohtuma, kuid Maarja oli haua juures esimesena. Nad olid valmistanud Issanda ihu võidmiseks lõhnarohte. Naised olid suuresti kohkunud ja heitsid silmili maha, sest inglite nägemine oli enam, kui nad suutsid välja kannatada. Inglid olid sunnitud oma auhiilgust senisest enam varjama, enne kui said naistega kõnelda. Naised värisesid aukartusest. Inglid ütlesid: “Teie ärge kartke! Ma tean, et te otsite ristilöödud Jeesust. Teda ei ole siin, ta on üles äratatud, nõnda nagu ta ütles. Tulge, vaadake paika, kus ta magas!”

Maarja ei nutnud enam. Ta süda oli täis rõõmu. … Kui Maarja oli eemaldunud, ilmus Ta [Kristus] teistele naistele, kes olid lähenenud hauale teisest küljest. … “Ja minge kiiresti, öelge tema jüngritele, et ta on üles äratatud surnuist! Ja vaata, ta läheb teie eele Galileasse, seal te saate teda näha.” Seni ei olnud Kristus Ennast veel üheteistkümnele jüngrile ilmutanud, ning naised läksid jüngritele imelisi sõnumeid viima. … Nii määras Kristus oma järelkäijaile kokkusaamise Galileas. Kes meenutas naistele, kes otsisid Kristust hauast, mida Päästja oli neile varem öelnud? Kristus ise, kes oli üles tõusnud nii nagu Ta oli öelnud.

Selles seoses nimetab evangelist Markus ülimalt väärtuslikku ütlust, mida ei tohiks tähelepanuta jätta. Ingel ütles naistele: “Kuid minge ütelge tema jüngritele ja Peetrusele: Ta läheb teie eele Galileasse.” Oo kui lohutava sõnumi pidid naised edastama Peetrusele! Viimane pilk, mille Peetrus Jeesuselt sai, oli vahetult pärast jüngri kolm-korda-korratud salgamist. Kristus ei unustanud Peetrust ning siinkohal Peetruse nime mainimine kõneles talle, et talle oli andestatud. …

Imeväärne juhtnöör, mille Kristus oli andnud jüngritele, ei kaotanud iialgi oma jõudu, ent nad pidid meelde tuletama õppetunde, mida Kristus oli andnud nendega koos olles. “Tuletage meelde,” ütles ingel, “mida ta teile rääkis juba Galileas, öeldes, et inimese Poeg peab antama patuste inimeste kätte ja risti löödama ja kolmandal päeval üles tõusma.” Jüngreid hämmastas, et nad polnud neile asjadele varem mõelnud. – Käsikiri 115, 1897.