ALATI PAISTAB KESET PIMEDUST VALGUS

Juhul, kui jüngrid pärast Kristuse ristilöömist ja matust – selle asemel, et anda maad kurbusele – tuletanuksid hoolikalt meelde, mida Kristus neid selleks hetkeks ette valmistada püüdes oli rääkinud, näinuksid nad keset pimedust valgust. Neid ei tabanuks siis nii ilmne lootusetu masendus.

Enne kui keegi haua juurde jõudis, toimus seal suur maavärisemine. Vägev taeva ingel, kes täitis nüüd seda kohta, kust Saatan oli langenud, sai Isalt korralduse ning, taevasesse rüüsse riietatuna, lõhestas pimeduse oma teel. Ta pale oli nagu välk ja ta rõivad valged nagu lumi. Niipea, kui ta jalad maapinda puudutasid, värises maa tema jalge all. Rooma sõdurid olid valvekorras, kui need imelised sündmused toimusid ning neile anti suutlikkus nähtavat välja kannatada, sest neil tuli edastada pealtnägija-tunnistus Kristuse ülestõusmisest.

Ingel lähenes hauale, veeretas tohutu kivi ära otsekui kivikese ning istus sellele. Taevane valgus ümbritses hauda ja kogu taevas valgenes inglite auhiilgusest. Seejärel kostis hääl: “Sinu Isa hüüab Sind, tule välja!” Ja Jeesus astus vägeva Võitja sammul hauast välja. Puhkesid võiduhüüded, sest taevane perekond ootas, et Teda enda keskele võtta. Võimas ingel, kellele järgnes kogu taevane väehulk, kummardas aukartuses ja jumaldamises Kristuse ette, sellal kui Tema, taeva Valitseja, kuulutas Joosepi avatud haua kohal: “Mina olen ülestõusmine ja elu!”

Kui Kristus ristil hüüatas: “See on lõpetatud!” oli võimas maavärin avanud paljude ustavate hauad, kes omal ajal kurje tegusid paljastasid ning Issandat, vägede Jumalat ülistasid. Nüüd, kui Eluandja tuli hauast välja, kuulutades: “Mina olen ülestõusmine ja elu!”, kutsus Ta ka need pühad haudadest välja. Eluajal olid nad oma elu hinnaga julgesti tõde tunnistanud. Nüüd said nad olla tunnistajateks Temast, kes oli nad surnuist üles äratanud. Kristus ütles, et nad ei ole enam Saatana vangid, et Tema on nad lunastanud. “Ma olen nad toonud hauast välja oma väe esmaandidena, et nad oleksid, kus Mina olen, ega kogeks enam ei surma ega kurbust." – Käsikiri 115, 1897.