Püha Vaim kontrollib olukorda: 1. osa

Kõige väärtuslikumad asjad, mida omame, on need, mida saab jagada nii, et need ei vähene – need, mis jagamisel hoopis mitmekordistuvad. Meie kõige vähem väärt omandid on need, mis vähenevad, kui neid jagada." See avaldus näitab, et meie vaimulikud õnnistused on kõige väärtuslikumaks aardeks, sest jagamisel need mitmekordistuvad. Kui jagame vaimulikke õnnistusi, kasvame vaimulikult ja saame usus tugevamaks. Palju aastaid tagasi rakendas Alvina de Bolt, kirjandusevangelist Minnesotas, seda jagamise põhimõtet, nagu võib näha järgmisest kogemusest.

"Keegi ei suuda seda imelist sõnumit täielikult hinnata, enne kui seda teistega jagab. Kirjandusevangelistid on just sellises olukorras. Nad võivad oma töö eest rikkalikke õnnistusi saada. Iga päev kohtavad need töölised kedagi, keda võivad Kristuse juurde juhatada, ning need inimesed võivad olla igast eluvaldkonnast. Leiame madala- ja kõrgekohalisi, rikkaid ja vaeseid, piiblitudengeid ja harimatuid. Nii paljud ootavad, et keegi nad kokku koguks. Ja siis on teised, kelle puhul leiame eest eelarvamustemüürid, mis tuleb ettevaatlikult maha lammutada.

Kell oli umbes pool kuus pärastlõunal, kui pidin just selleks päevaks töö lõpetama, kuid tundsin soovi veel üht kodu külastada. Mul palus edasi astuda üks armas noor ema viie lapsega. Isa oli köögis ja aitas õhtusööki valmistada. Ta kuulas mu sissejuhatust. Siis ilmus ta ukseavasse ja ütles üpris viisakusetult: "Kui te raamatuid müüte, pole teil vaja edasi tulla. Jääge sinna, kus te olete." Jäin rahulikuks, kui ta jätkas: "Ma olen teie raamatutest kuulnud. Te alustasite oma raamatumüügikampaaniaga Duluthi linnas 1. jaanuaril." Uurisin: "Mida te sellega mõtlete, "alustasite oma raamatumüügikampaaniaga"? Me oleme neid raamatuid juba palju aastaid müünud. Mina ise olen sellel tööl juba kolm aastat ja meil oli teisi esindajaid juba ammu enne seda, kui mina tööga alustasin." Ta vastas: "Ma olen nelja inimest kohanud, kes on öelnud, et teiesugused tüütavad inimesi lõputult oma raamatutega." Küsisin: "Kas teil oleks midagi selle vastu, et öelda mulle, kes need inimesed on ja kus nad elavad?" "Jah, ma võin öelda küll," ütles mees ja andis mulle selle informatsiooni. Ütlesin talle, et talle oli valeteavet jagatud, sest need majad olid minu piirkonnas ning ma polnud selles linnaosas veel käinud.

See tekitas naises huvi ning ta päris: "Mis kogudus neid raamatuid trükib?" Ütlesin talle, et seitsmenda päeva adventistid. Abikaasa ütles: "Ma teadsin seda juba siis, kui teid köögist kuulsin, ja me ei taha ühtki teie raamatut. See otsus on lõplik." Loe teisest osast, kuidas Püha Vaim selle mehe südant puudutas.