Ime Mehhikos: 2. osa

Kirjutage siiasamma alla, senjor, ja ma toon teile tuleva nädala esimesel päeval raamatu ära," pani kirjandusevangelist ette, kui ta oma pastaka ebakindlale mehele ulatas. Järsku virutas võõras matšeetetera sügavale maasse ja kritseldas vastu tahtmist oma allkirja üle kviitungilehe.

"Ja see teeb kümne peeso suuruse ettemaksu, senjor." Mees andis raha ja vend Gudiel ütles: "Aitäh, senjor. Näeme mõne päeva pärast." Siis puges ta okste vahelt tagasi tee peale ja lehvitas veel maja poole lastele.

Peagi paistis silmapiirilt järgmine maja. Ta astus reipalt üle väikese silla ja koputas kõvasti väravale. Üks mees astus välja. "Buenos dias!" "Buenos dias!" vahetasid nad tervitusi.

Vend Gudiel lõpetas oma lühikese raamatututvustuse nii nagu alati: "Ja see raamat, kirjutatud enam kui viiskümmend aastat tagasi, räägib täpselt viimase kahe tuhande aasta sündmustest; see ennustab hämmastava täpsusega paljusid sündmusi, mis viimaste aastate jooksul on aset leidnud, ning kuulutab ette viimast lahingut hea ja kurja vahel, mis leiab tegelikult aset praegu meie endi silme all."

"Õige jutt, sõber," nõustus klient. "Me näeme seda tõepoolest oma enda silme all. Näete seda pruuni maja seal tee ääres?" päris ta, osutades majale, mille juurest kirjandusevangelist just lahkunud oli. "Seal elab üks Gonzalese-nimeline tüüp. See on see mees, kes seda raamatut tegelikult vajab. Ja ma mõtlen seda tõsiselt, et tal on seda väga vaja!"

Vend Gudiel lehitses oma näidisbrošüüri. "Mis te ütlesitegi, et ta nimi on – Gonzales? Jaa, muidugi, siin ta allkiri ongi – viimane mu nimekirjas. Ma viin talle ta raamatu järgmisel nädalal ära."

Mees oli hämmingus. "Misasja! Te müüsite sellele mehele ühe raamatu?" Ta haaras kahe käega peast kinni. "See mees on terve riigi kõige hullem kurjategija! Keegi siinkandis ei julge oma jalga üle kraavi tema maa-alale tõsta. Ja teie müüsite talle raamatu? Kas te ei märganud ta matšeetel olevaid sälke – üks iga inimese eest, kelle ta maha on löönud?"

See klient oli nii hämmeldunud, et ei pidanud eriti pikalt järele mõtlema, enne kui samuti tellimuslehele alla kirjutas ja ettemaksu ära tasus.

"Suur tänu, senjor. Kui Jumal lubab, näeme tuleval nädalal," olid meie venna viimased sõnad, kui ta selle ikka veel jahmunud mehe oma väikesele sillale seisma jättis. Kirjandusevangelist läks oma teed, vilistades kiituslaulu. Üle õla kuulis ta veel sõnu: "Ja, palun, tooge minu raamat kindlasti enne kohale, kui üritate senjor Gonzalesele tema oma kätte toimetada!"

Kättetoimetamise päeval võttis hr Gonzales hea meelega raamatu vastu. Jumala tõde võitis taas. Trükisõna suutis taas kord jõuda sinna, kuhu ükski muu vahend poleks ulatanud, ja veel ühel perekonnal oli võimalus päästerõõmu tundma õppida.