Imed Jaapanis: 2. osa

Ikeda rändas ühe kuulsa mäe juurde. Ta tahtis selle tippu minna, et enesetappu sooritada. Kurnatud, kõhnunud ja haige, kukkus ta mäejalamil kokku ning ei suutnud kättki liigutada. Ta oli sügavas meeleheites, ilma igasuguse soovita elada ning samas liialt jõuetu, et endalt elu võtta. Siis hakkas Jumala käsi tööle.

Keegi vana onu, kes kuidagi noormehe plaanidest teada sai, leidis ta ning kandis ta oma koju. Peavarju, toidu ja meditsiiniabi tulemusel hakkas Ikeda jõud tasapisi taastuma, kuid edenemine oli aeglane, sest tundus, et tal polnud eluisu.

Ühel päeval, kui ta sõbral külas käis, nägi ta jaapanikeelset ajakirja "Ajamärgid". Ta võttis ajakirja kätte ja üks artikkel avaldas talle muljet. Ta tellis ajakirja ning pani ennast hiljem kirja ka "Prohvetikuulutuse hääle" piiblikursusele. Omal ajal sai Ikeda ristitud.

Mida ta nüüd oma eluga peale pidi hakkama? Kuna vihkamine, meeleheide ja ebakindlus olid ta elust kadunud, oli ta valmis teiste heaks sama tegema, mis temale tehti. Ta hoidis tihedat kontakti Michiya Yudaga, kirjandusevangelistiga, kes oli talle "Ajamärgid" müünud. Michiya aitas Ikeda kirjandusteenistusse ja tutvustas Ikedat ka naisele, kellest sai tema naine.

Ikedade peresse sündis väike tüdruk. Kuid kui laps mõneaastaseks sai, ta haigestus ja suri. Oma ainsa lapse surmast muserdatud, pöördusid Ikedad Jumala poole, et jõudu saada, ning suutsid nii seda rasket risti kanda.

Pärast lapse surma ühines ka pr Ikeda oma abikaasaga kirjandusteenistuses. Aastate jooksul on nad palju inimesi Kristusele võitnud ning nad kogudusse toonud. Ükskord tõid nad uniooni kirjandusevangelistide instituuti ühe noore paari, kelle nad olid Jumala juurde toonud. See paar astus siis Ikedade jalajälgedes ning ka neist said kirjandusevangelistid.

Seesama täielik pühendumine oma veendumustele ja energilistele pingutustele, mis tegid temast oma riigile pühendunud sõduri ning seejärel kommunistliku partei liikme, muutsid nüüd Ikeda üheks ustavaimaks kirjandusevangelistiks Jaapanis.

Ühel aruandekoosolekul jutustas Ikeda, pisarad põskedelt alla voolamas, uniooni ja divisjoni kirjastusjuhtidele: "Vennad, 1943. aastal tapsin ma ameeriklasi nii kiiresti, kui suutsin. Kuid vaadake, täna armastan ma teid, vendi, enam kui omaenda sugulasi. Jeesus on mu elu muutnud. Mu ainus soov on võita inimesi Meistri jaoks, olla ustav lõpuni ning, kui Jeesus tuleb, ühineda oma tütrega ning nendega, keda me oleme aidanud Jumala juurde tuua."

Kogu Ikeda elu oli Meistri imetegu ning nii on ka minu ja Sinu eluga. Kui me ainult lubame Issandal meiega ja meis teha seda, mida Tema tahab, võime kõik armu imesid teha.