Misjonitöö

Vaata, siin ma olen, läkita mind. Seitsmenda Päeva Adventistide Koguduse inglisekeelsest kirjandusest ja käsiraamatutest võib tihti leida sõnu nagu „ministry“, „mission“, „evangelism“. Neid sõnu kasutatakse meie kui kristlaste, kohalike koguduste ja ülemaailmse koguduse eesmärkide ja tegevuste kirjeldamiseks. Oleme ülemaailmne liikumine, mille üks ja tähtsaim eesmärk on „kuulutada kõigile rahvastele igavest evangeeliumi kaastekstis kolme ingli kuulutusega Ilmutuse 14:6-12, juhtides neid vastu võtma Jeesust kui isiklikku Päästjat, ühendades neid Tema kogudusega ning õpetades neid valmistumisel Tema peatseks tagasitulekuks.“

Aga lubage siinkohal küsida: mida see tähendab minu jaoks? Sinu jaoks? Meie jaoks? Oleme kõik teadlikud sellest suurest missioonist, kuid kuidas saab sellest reaalsus? Või kelle reaalsus? Kuidas saab ülemaailmse koguduse loosungist praktiline ja teostatav misjoniväljund, mis läheb reaalselt korda? Sellele küsimusele polegi nii lihtne vastata.

Kui ma 2009. aasta suvel Inglismaal Newboldi kolledžis oma õpingute lõpetamiseks ettevalmistusi tegin, kasvas minu sees igatsus minna vabatahtlikuna tööle. Teadsin, et üsna varsti ongi käes see reaalsus, kus mul tuleb Newboldist lahkuda ning rakendada neid teadmisi, mida olin sinnamaani õppinud. Ühel päeval kohtusin Henrik Jørgenseniga, kes vastutas tollal erinevate vabatahtlikele mõeldud projektide eest, ning uurisin temalt võimalusi. Mõni nädal hiljem võttis Henrik minuga ühendust ja pakkus mulle võimalust minna kolmeks kuuks Etioopiasse Aafrikasse. See tundus tollal uskumatuna, et võiksin vabatahtlikuna sellises kohas töötada. Ma ei saanud sellist võimalust käest lasta ning varsti tegin ettevalmistusi reisiks, mida kartsin ja ühtlasi ootasin.

Kui ma 2010. aasta alguses valmistusin juba Etioopiast tagasi tulema, ütles kooli direktor Wondwossen, et olin selle kooli esimene misjonär. See liigutas ja puudutas mind sügavalt. Tundsin siis, et see oli alles algus.

Jumal läkitas meile Jeesuse

Selle isikliku kogemuse mõte ei seisne selles, et misjonitöö tegemiseks peaksime kõik kuskile kaugele minema. Mitte sugugi. Selle mõte seisneb hoopis selles, et igasugune töö, kaasa arvatud misjonitöö, saab alguse läkitamisest, saatmisest, millele meil on vaja vastata lihtsalt „jah“. Piiblist ei leia sellist sõna nagu „misjon“ või „misjonitöö“, kuid Piiblis on palju läkitamisi. Üks tuntumaid ja armastatumaid kirjakohti seoses läkitamisega on kirjas Js 6:8: „Ja ma kuulsin Issanda häält küsivat: “Keda ma läkitan? Kes meilt läheks?“ Ja ma ütlesin: “Vaata, siin ma olen, läkita mind!“ Ja Jumal tõesti läkitas: 2Aj 24:19 loeme, et Jumal „läkitas nende keskele prohveteid pöörama neid Issanda poole“.

Uues Testamendis on Jeesus ise see, kelle Jumal läkitas meie keskele. Kui Jeesus oma kodukohas Naatsaretis hingamispäeval sünagoogis Jesaja raamatut luges, ütles Ta, et need sõnad käivad Tema kohta: „Issanda Vaim on minu peal, seepärast on ta mind salvinud. Ta on mind läkitanud kuulutama vaestele rõõmusõnumit, kuulutama vangidele vabakslaskmist ja pimedatele nägemist, laskma vabadusse rõhutuid, kuulutama Issanda meelepärast aastat“ (Luk.4:18.19). Erilisel viisil rõhutab Jeesuse läkitatust apostel Johannes, kus Jeesus ütleb: „Kui Jumal oleks teie Isa, siis te armastaksite mind, sest mina olen pärit Jumalast ja tulnud siia. Mina ei ole ju tulnud omapäi, vaid tema on minu läkitanud.“ (Jh 8:42)

Ja loomulikult on ka Jeesus ise läkitaja rollis. Ta läkitab jüngreid (Mk 3:14; Mt 10:5-8; Lk 9:2; Mk 6:7) ja lausa annab meile nõu paluda „lõikuse Issandat, et ta läkitaks töötegijaid välja oma lõikusele (Mt 9:38; Lk 10:2). Ja nii ongi, et kui Jeesus oma jüngritele pärast oma ristisurma ja ülestõusmist ilmus, ütles ta neile: „Nõnda nagu Isa on läkitanud minu, nõnda saadan ka mina teid.“ (Jh 20:21)

Neid, kes isikliku läkituse vastu võtsid, on Piiblis palju. Üheks tuntuimaks nende seast on meile kindlasti apostel Paulus (Ap 2:21; 26:17), kuid hämmastav on see, et Johannes nimetab läkituse vastuvõtjana ikka ja jälle tervet „maailma“ (Jh 3:17; 10:36; 1Jh 4:9). Me kõik oleme selle läkituse saajateks. Küsimus on pigem selles, kui palju on neid, kes selle vastu võtavad.

Kas sa oled valmis olema läkitatu?

Mida see kõik tähendab? See tähendab seda, et misjonitöö on võimalik vaid siis, kui oleme valmis saada läkitatud. See, kuhu meid läkitatakse, mida me tegema peame, millega peame rinda pistma või kuidas erinevate olukordadega toime tulema, saab alguse suhtumisest: „Vaata, siin ma olen, läkita mind.“ See on eeskuju, mille jättis Jeesus. See on võrdkuju sellest, milline on Jumal.

Nii on ka meiega. Kõik see, mida me igatseme oma kogudustes, oma linnas, oma kogukonnas, oma riigis näha ja muuta, saab võimalikuks vaid siis, kui me teeme esimese sammu ning vastame jaatavalt üleskutsele töös osaleda ja oma panus anda. Kristlikus kontekstis on misjonitöö see, mis järgneb läkitamisele. Kuid paljud meist ei saa kunagi läkitatud, sest me ei võta neid kutseid kunagi vastu.

Kui küsida see raske küsimus: miks meie kogudused ei kasva, nagu soovime?, siis aus olles ja enesesse vaadates peame tõdema, et oleme harjunud ütlema tihti „ei“ ka kõige väiksematele ja vähenõudlikematele kutsumistele. Meie õigustused on ikka needsamad: ma ei oska; see pole minu jaoks; mul pole aega; mina ei saa hakkama.

Misjonitöö suurim takistus on meie väike usk

Meie tegelik probleem on motivatsioonipuudus, meie usu väiksus ja nõrkus. Ikka ja jälle saab takistuseks see, mille kohta ka Jeesus ütles: „Tõesti, ma ütlen teile, kui teil oleks usku sinepiivakese võrra ja te ütleksite sellele mäele: “Siirdu siit sinna!“, siis ta siirduks, ja miski ei oleks teile võimatu.“ (Mt 17:20)

Lõpuks me jõuamegi selleni, et meie misjonitöö edukus sõltub kõige rohkem meie usust selle võimalikkusesse, mida Jumal on meile oma Sõna kaudu öelnud. See on usust tuleva motivatsiooni küsimus, mitte teadmise küsimus. Kust aga tuleb see usk? Vähemalt Pauluse sõnade kohaselt tuleb usk „kuulutusest, kuulutus aga Kristuse sõna kaudu“ (Rm 10:17). See tähendab, et me jõuame misjonitööst rääkides päris isiklikule südame tasandile välja. Minu jaoks tähendab see seda, et mul tuleb hoolt kanda selle eest, millega ma oma hinge ja vaimu toidan. Sellest oleneb minu inspiratsioon, usk ja motivatsioon.

Olen ikka unistanud sellest, mida me adventkogudusena Eestis teha suudaksime, kui igaüks meist omaks tõeliselt elavat ja inspireerivat ühendust ja suhet Jumalaga. Need umbes 1500 liiget meie koguduse nimekirjas siin Eestis pole tegelikult sugugi väike arv. Üks ettevõte, millel on 1500 aktiivset ja pühendunud töölist, on oma olemuselt suurettevõte. Me näeme, kuidas palju väiksemad kooslused muudavad maailma, kuidas Jumalat mitte uskuvad inimesed ehitavad pilvelõhkujaid ja käivad kosmoses. Mina usun, et meil on põhjust olla palju motiveeritum kui Elon Musk, kes on SpaceX’i rajaja ning Tesla autotööstuse omanik. Küsimus ongi selles, kas me usume tõeliselt nendesse põhimõtetesse ja väärtustesse, mida jagab Jumal: tingimusteta armastus, arm ja andestus, lunastus, väärikus, rahu, rõõm, võrdsus, lahkus ja headus ja… uus algus ning igavene elu kõigile.

Kas taotleda head või parimat?

Mulle avaldas sügavat muljet üks mõte, mille sain naistepäeval esitatud kõnest „Julgus küsida rohkem“. Selles ütleb Melody Mason, et „Head asjad on parima asja vaenlased!“ See mõte tabas mind nagu välk, sest tundsin selles ära iseenda. Üsna tihti takistab nii mõnigi hea asi, millega ma tegelen, mul ette võtmast seda, mis on parim. Sellepärast olen üha veendunum, et misjonitöö edukus ei sõltu niivõrd oskustest, teadmistest, võimalustest või abivahenditest, vaid eelkõige meie isiklikust motiveeritusest ja pühendumisest Jumala teenimisele.

Ka Ellen G. White mõistab seda inspireerituse probleemi hästi: “Enamik end kristlasteks nimetavatest inimestest ei mõista, kui tohutut vaimulikku jõudu nad võiksid saada, kui nad oleksid sama ambitsioonikad, innukad ja sihikindlad jumalike asjade suhtes, kui nad on seda maiste eesmärkide omandamisel siin elus. Paljud rahulduvad sellega, et nad on vaimulikus mõttes kääbused… [Seega] kaotavad mitmed oma tee, kuigi loodavad ja soovivad olla kristlased. Nad ei tee tõsiseid jõupingutusi, mistõttu leitakse nende tahe kaalumisel kerge olevat.“ (Nõuanded kogudusele, 185-186)

Ma usun, et koguduste ja indiviididena on meil, kristlastel, palju anda, mida praegune maailm väga vajab. Ma usun, et meil on põhjust vägagi motiveeritud olla. Kui me võtame aega, et suhelda inspiratsiooni allika – Jumalaga, siis pole raske öelda „jah“, kui võimalus selleks uksele koputab. Ja ma tean omast kogemusest, et kui oleme oma nõusoleku andnud, siis koos Jumalaga saab igast ettevõtmisest suurem õnnistus, kui oskame ettegi kujutada. Minu Aafrika-reis oli vaid algus ja hämmastav sissejuhatus sellele, mida Jumal saab teha mitte ainult minu elus, vaid ka sinu elus. Misjonitöö selle paljudes vormides pole kunagi seotud ainult teiste aitamisega, vaid kõige pikema pai teeme me sellega iseendale ja oma suhtele Jumalaga. Minu igatsus on, et meie seas võiks olla ikka rohkem neid, kelle südames ja huultel oleksid sõnad: „Vaata, siin ma olen, läkita mind“. Alles siis saab misjonitöö loosungist imederohke reaalsus.