Suur kasu väikese vaevaga

„Kõige pisemast saab tuhatkond ja kõige väetimast vägev rahvas. Mina, Issand, tõttan sellega määratud ajal.” Js 60:22

Kui kevade alguses Pärnus noortegrupp enam koos ei käinud ning noortejuht enam ametis ei jätkand, tundus, et kõik läheb allamäge. Kõik see teotahe ja energia, mis oli tekkinud aasta aega koos noortega Piiblit uurides ja pähe õppides, hakkas ülikiiresti kaduma. Kui aga ei ole kedagi, kes eest veaks, ei hakkagi midagi toimuma ja paremaks muutuma.

Pärnus ei olnud kedagi, kes oleks tahtnud sellist vastutust võtta ja tuli välja mõelda uus plaan. Kuna Tanisele meeldib jalgpall, siis jälgisime koos jalgpalli EM-i, kindlasti on teie seas ka neid, kes oma lemmikule kaasa elasid. Sel aastal oli üks üllatav meeskond, sellisest väiksest riigist nagu Island, kellel läks päris hästi. Kui sellest meeskonnast lähemalt uurisime, tuli välja, et nendel on kaks võrdset juhti (co-leaders). Nii me siis Birgitiga mõtlesimegi, et teeks ka nii, oleme mõlemad võrdselt noortejuhid.

Eesmärgiks seadsime endale salmi Piiblist Pauluse teisest kirjast Timoteosele 2:2:„Ja mida sa minult oled kuulnud paljude tunnistajate kuuldes, see anna ustavate inimeste hoolde, kes edaspidi sobivad õpetama ka teisi.“ Ehk siis paneme rõhku misjonile. Räägime oma sõpradele ja tuttavatele Jumalast ning kui nad on Jumalale ukse avanud, aitame neil saada Jeesuse jüngriteks, kes omakorda räägivad sõnumit edasi oma sõpradele. Toetume Jumala tõotusele, et „kõige pisemast saab tuhatkond ja kõige väetimast vägev rahvas. Mina, Issand, tõttan sellega määratud ajal” ja teame, et see on tõsi.

Oleme mõlemad Birgitiga noored emad ja kuigi me tööl ei käi, siis meie päevakava koordineerivad väikesed põnnid Johanna ja Lisanne, mistõttu peame oleme leidlikud ka selles, mida me kirikus ette võtame ja korraldame, et see meile üle jõu ei käiks. Kuna meie kirik näeb välja nagu tavaline elumaja, tahtsime, et linnarahvas teaks, et see maja on tegelikult kirik ja seal toimuvad iganädalaselt jumalateenistused ja et seal on ka aktiivseid noori.

Otsustasime otse meie kirikumaja ees midagi linnarahvale jagada. Aga mida küll? Küsisin siis Taniselt (kes ka just kõige meelsamini võõrastelt midagi vastu võtta ei taha ja pigem kui näeb mingit kampaaniat, läheb teisele poole tänavat), mida peaks sulle pakkuma, et oleksid nõus korra peatuma ja vastu võtma? „Nooo, võib-olla kui jagataks smuutit, siis ma oleksin nõus,” ütles Tanis. Otsustatud: jagame smuutit.

Natuke arvuti taga istumist, poest jogurtit, banaane ja marju ning olimegi valmis. Oma smuutilaua panime kiriku ees üles vahemikus 13. kuni 20.augustil kolm korda, kokku jagasime 200 smuutit (ise muidugi maitsesime ka), rääkisime paljude inimestega, saime kogemusi Jumalaga ja julgust. Usun, et Pärnu noortel on järgmisel korral kergem ka oma sõpradega alustada vestlust vaimulikel teemadel. Tean, et meie väikese panuse saab Jumal mitmekordistada nende inimeste südames, kes mööda käisid; võib-olla kirjutasid nad oma esimese palve Jumalale ja kindlasti lugesid topsilt, et Jeesus armastab neid.

Aga Jumalale, kes meis tegutseva väega võib korda saata palju rohkem, kui oskame paluda või isegi mõelda, Temale olgu kirkus koguduses ja Kristuses Jeesuses igavesest ajast igavesti kõigi sugupõlvedeni! Aamen. Ef 3:20, 21.