Möödunud nädalal, 22.–24. juulini toimus järjekorras juba kaheksas seenioride laager, seekord taas Põltsamaal Võisiku külas Kuuri talus. Leidnud, et koguduse vanem põlvkond vajab samuti oma kokkusaamiskohta, panid laagrile kaheksa aastat tagasi aluse seeniorid ise. Toonases tuumikgrupis olid Ilja Stepanov, Eduard Vari, Viktor Noginovski, Valdek Lõhmus ja Raely Viirsalu. Tänavuse laagri eestvedajad olid Rein Käsk ja Hele Kulp.
Rein nimetab toimunut põlvkondadevahetuseks – kui tavaliselt kasutatakse seda terminit uue põlvkonna pealekasvuga, siis on see kohane siingi. Rein Käsk: „Osavõtjate nimekirja sai 59 inimest, pluss pererahvas. Üle 90aastaseid laagrilisi oli neli, üle 80aastaseid 14, üle 70aastaseid 8. 60+ vanuseklassi kuuluvaid inimesi oli 33. Möödunud kordadel on osavõtjaid rohkem olnud. Tundub, et on tulemas põlvkonnavahetus, mitte ainult nende osas, kes asja organiseerivad, vaid ka nende seas, kes osaleksid. Minu generatsioon oli minimaalselt esindatud. Uus hoog tuleb laagrile sisse siis, kui tuleb inimesi alates 60. eluaastast.”
Laagri moto oli sel aastal „Mis ma pean tegema?”. Laagri avas mõtisklusega Ilja Stepanov, kes keskendus Johannese evangeeliumi 6. peatükile, öeldes, et Jumal tegutseb läbi inimeste. „Need inimlikud teod, mida me enda ümber näeme, on tegelikult Jumala teod, mida Ta teeb inimeste kaudu,” selgitas Rein.
Kolmapäeval väisas laagrit liidu esimees Ivo Käsk, kes rääkis Jeesust ümbritsevast rahvahulgast ja eriti ühest sõpruskonnast, kes soovis oma haiget sõpra niiväga aidata, et lõhkus selle tulemusena ühe katuse ära. Rein: „Ise pidasin kuulates silmas pragmaatilist küsimust: paljud kuulavad ja vaatavad, kritiseerivad ja arvustavad, nii nagu Jeesuse ümber oli kogu aeg suur rahvahulk. Aga tegelikult peaks igaüks endalt küsima: mis ma pean tegema. Paljud teavad, mis pastor peab tegema, aga mis kogudus peab tegema, mis mina pean tegema?”
Viimase mõtiskluse pidas Viktor Noginovski, kes võttis aluseks tekstid Vanast Testamendist, kust saab lugeda linna piiramisest ja Eliisa kogemustest. Seal oli küsimuse „Mis ma pean tegema?” näol tegu hädahüüuga, mis omakorda kutsub lootma Jumalale. „Kui tegelikult oled Jumala pool ja Jumal teeb su silmad lahti, siis näed, et Jumal teeb palju asju, kui usaldame vaid,” ütles Rein jutlust kokku võttes.
Reinu sõnul jäi teema veel lõpuni ammendamata ja seda küsimust võiks endalt küsida ka järgmiste laagrite raames. Laagris ei tulnud sellele kordagi vastuseks, et las teevad nüüd noored ja vanad jäägu kõrvale.
Möödunud aasta jooksul on meie seast lahkunud kaks inimest, kes seenioride laagris on aktiivselt kaasa löönud. Rein: „Meenutati vend Eduard Varit, kes oli laagri alusepanijate seas, ja õde Marjam Kalmust, kes oli eelmisel aastal laagris väga aktiivne, ta ei jõudnudki seenior olla, aga andis oma panuse. Mäletasime neid.”
Nii nagu seenioride laagrile sai algus pandud seenioride endi poolt, oodatakse nüüd nooremate seenioride abi, et laagrielu edasi viia ja uuel suvel taas kokku saada.
In English