”Tuleta siis meelde, kuidas sa sõna oled vastu võtnud ja kuulnud, ning hoia seda tallel ja paranda meelt!” (Ilm 3:3)
”Tuleta siis meelde, kust sa oled langenud, ja paranda meelt ning tee esimese armastuse tegusid!” (Ilm 2:5)
Äratuskell heliseb. Vajutan selle kinni ning haaran öökapilt poolelioleva Ellen White’i raamatu. Loen unesegaselt mõned leheküljed, siis ”ampsan” veel paar psalmi otsa ning alustan hommikupalvet. ”Tänu sulle, Taevaisa, rahulikult möödunud öö eest. Palun aita, et Anna ja Marta võiksid täna lasteaias veeta toreda päeva.” Oi, aga ma pidin ju täna neile kummikud kaasa pakkima! Marta köhis eile päris kõvasti, kas peaksin temaga ehk koju jääma? ”Taevaisa, palun aita mul olla täna sinu tunnistajaks.” Kuidas selle kolleegiga nüüd jääb, kellel on varsti pulmad tulemas? Kas peaksime talle väikese kingituse sel puhul tegema... Ahh, jaksa nüüd kõikide tähtpäevi meeles pidada! ”Taevaisa, palun aita, et minu ema võiks tulla usule ja saada Sinu lapseks. Aamen.”
Ahastus tuleb peale, kui oma hommikuste hardushetkede peale mõtlen. Kuhu on jäänud see põletav igatsus Jumala järele, see tunde kestnud palveosadus, see lähedaste eestpalves Jumala ette toomine, mil ma südamevalus nende pärast Jumala poole hüüdsin? Kuhu on jäänud see tungiv soov ja igatsus jagada oma Jumalaga kooskäimise kogemusi nendega, kes Jumalat ei tunne? Kas tõesti on nii, et vastpöördunu tulihingelises usus Jumala poole pöördumine ja Temaga ristimisvees pühaliku lepingu tegemine on kui oreliviledest rõkatav pulmamarss ning lühtritesäras kirikusaal õnnelikult armunud pruutpaari pulmapäeval, millele järgneb igava abielu hall ja rutiinne argipäev? Kas Jumal ongi nii mõelnud, et kaunile pöördumis- ja ristimiskogemusele peab järgnema aeglane hääbumine ja tulihingelise usuelu muutumine õõnsate, päevast päeva ja nädalast nädalasse korduvate rituaalide läbiviimiseks?
Ei, selline asi ei või kuidagi Jumala plaaniga kooskõlas olla. Jumal ei ole kavandanud, et rõõmsale pulmapäevale peavad järgnema tuimad ja üksluised abieluaastad, ning Jumal ei ole planeerinud, et meie usuelu peaks muutuma rutiinseks kohusetäitmiseks. See lihtsalt ei oleks kooskõlas Taevaisa olemusega. Psalm 34:9 on kirjas: „Maitske ja vaadake, et Issand on hea!” Milline värvikas võrdlus, meid on kutsutud üles maitsma, et Issand on hea! Kujutlegem, et oleme hästi näljased ja siis tunneme järsku köögist tõusvat hõrku aroomi. Tunneme, kuidas sülg hakkab vaikselt suhu voolama. Kui lahke perenaine kannab lauale kuuma toidu, suureneb meie süljeeritus veelgi ja ahh, kui maitsev see toit tundub suus, kui naudime toidu maitsevarjundeid, selle meeldivat koostist ja kauneid värve. Just nii kutsub Jumal meid ka Teda, Tema headust, hoolitsust, tarkust ja armastust ning paljusid teisi Tema poolt jagatavaid õnnistusi tänutunde ja ülistusega, rõõmu ja naudinguga vastu võtma.
Usuelu nagu ka abielu vajab püsimiseks, kasvamiseks ja õidepuhkemiseks jätkuvat tööd, panustamist ja hoolitsust. Otsekui abikaasad vajavad regulaarselt hetki ja võimalusi kahekesi olemiseks, selleks et nende suhe võiks õilmitseda, nii vajame ka meie igapäevaselt Jumalaga kahekesi koosviibimise võimalusi ja hetki. Võib-olla on osad inimesed (enamasti ka mina) varajasel hommikutunnil liiga unised ja väsinud, selleks et Jumalaga sügavalt, südamest südamesse vestelda. Ehk oleks selline vaikne hardushetk sellisel juhul parem veeta rahulikul õhtutunnil. Kevadine suurpuhastus koos perega (või abikaasaga) aitab lihvida meie oskusi ühiselt pingutada ja seatud eesmärke saavutada. Nii ka Jumalaga koos töötegemine, näiteks koguduse ühisel ukselt-uksele kirjandusemüümise aktsioonil, aitab meil õppida Temaga koostööd tegema, Temale toetuma. Kasulik on oma kaasaga nii enne abielu kui ka abielu jooksul ette võtta erinevaid tegemisi ja vastata ühiselt väljakutsetele – enne abielu selleks, et oma tulevast kaasat paremini tundma õppida, ning abielu jooksul selleks, et seda koostoimimist ja üksteisemõistmist veelgi paremaks lihvida. Niisamuti on kasulik meie suhtele Jumalaga, et me koos Temaga mitmesugustele uutele tegemistele ja väljakutsetele oma terekäe ulataksime. See loob võimaluse ka uute mõõtmete ja nüansside sündimisele meie usuelus ja suhtes Jumalaga.
Tahan jagada ka mõnda minu ja meie pere kogemust meie usuelu värske ja elavana hoidmisel. Möödunud suvel veetsime perega ilusatel suvistel hingamispäevadel aega metsakirikus. Kuna suvisel ajal enamikus Soome adventkogudustes laste piiblitunde ei peeta, polnud meil erilist mõtet nendega n-ö suurte kirikusse minna. On lapsi, kes suudavad terve jumalateenistuse või jutluse aja rahulikult emme-issi põlve peal istuda ja lasteraamatuid lehitseda, paljud lapsed joonistavad vaikselt ja süvenenult kirikupingil. Meie lapsed on tegutsejad, liikujad ja uudistajad ja neid pikemalt paigalistumine ei köida. Seega korraldasime mitmel ilusal hingamispäeva hommikul lastele ja endile metsakiriku. Pakkisime kaasa ”Laste piiblilood,” lauliku, võileibu ja mahlapudeli ning sõitsime lähedalasuvasse ürgorgu, mis kannab sobivat nime Lemmenlaakso (eesti k Armuorg). Ronisime mööda tähistatud metsarada sügavamale metsa, rada lookles vahepeal jõe ääres, vahepeal padrikus. Vägevalt kõrguvas ürgmetsas jalutades uurisime seeni, marju, tigusid, jälgisime oravate hüplemist puudel, kuulasime linnulaulu ja jõevulinat. Kui olime kõik juba sobivalt väsinud, katsime puujuurte vahele piknikuteki ja lasime võileibadel hea maitsta. Einele järgnes piiblitund, lugesin lastele veidi lihtsustatud kujul mõned piiblilood, laulsime mõned matka- ja loodusteemalised lastelaulud ja siis tänasime Taevaisa toreda looduskiriku eest.
Olenemata aastaajast on meile meeldinud korraldada meie kodus ka kodukirikut. Oleme kutsunud külla ühe või paar meie kandis elavat (lastega) adventperekonda. Laste piiblitund on siis olnud põhjalikum, kuna läbiviijaid on olnud mitu. Isegi täiskasvanute piiblitunni läbiviimine on õnnestunud, sest lapsed on võinud samal ajal omavahel mängida ja nad ei ole pidanud vaikselt paigal püsima, nagu see tavalises kirikus soovitav on. Oleme teinud pingutusi selle nimel, et hingamispäev võiks meie laste jaoks olla eriline, oodatud ja armastatud päev. Olin väga rõõmus, kui Marta täna hommikul ennast lasteaiaks valmis seades kurtis, ”Emme, miks täna ei võiks olla hingamispäev, ma tahan juba hingamispäeva!”
Soovin, et meie rännakut Jumalaga võiks iseloomustada sõnadega: ”Aga õigete rada on otsekui valgusepaistus, mis muutub üha selgemaks, kuni päev on saabunud” (Õp 4:18). Soovin, et me ei laseks ennast heidutada ”põuaaegadest” meie usuelus ja hardushetkedel, vaid meie usk Jumalasse ja Tema tõotustesse võiks säilida kindlana, hoolimata sellest, millised on meie tunded või meeleolud.
In English