Eestis järjekordselt käimas olles sattusin nägema postkontoris ühte postkaarti, mille tekst köitis mu tähelepanu sedavõrd, et pidin kaardi ära ostma. Postkaardile oli trükitud järgmine lause:
„Olukord on sitt, kuid see on meie tuleviku väetis.”
Lennart Meri
Olen selles eas, et tahes-tahtmata on tulnud oma elule tagasi vaadata, et välja selgitada, millisest taustast ma tulen, selleks et mõista, mis elu ma elan ja mis väljavaated mind ees võiksid oodata. Olen avastanud, et suurema osa oma elust olen kandnud musti prille ja näinud maailma üksnes tumedates värvides sellest hoolimata, et uskusin kuni viimase ajani oma lapsepõlve olevat õnneliku – lapsepõlve täis vabadust, uurimisrekti ja avastamisrõõmu lähiümbruskonna looduses. Mida võiks üks laps enamat tahta? Kuid sügavamalt järele mõeldes olin siiski jäänud ilma millestki väga olulisest – pere ühtsusest.
Kasvasin üles peres, kus isa oli kogu aeg kodunt ära, kas siis füüsiliselt komandeeringutes või emotsionaalselt joomauimast toibudes. Teda ei olnud meie jaoks praktiliselt olemas. Emal lasus vastutus pere toimetulemise eest ja sellest rollist ei jäänud erilisi sooje tundeid üle laste jaoks. Ema püüdis omal moel selles karmis olelusvõitluses ellu jääda. Sülle meid naljalt ei võetud ja ma ei mäleta, et oleksime kogu perega kunagi koos ühise laua taga söönud või midagi põnevat ette võtnud. Vanaema omakorda püüdis kogu meie pere elu juhtida ja dikteerida, kuidas peaksime elama või olema. Sellest kolmnurgast jätkuks traagikat mitme TV-sarja jaoks, ja uskuge või mitte, meile, lastele, polnud see kuigi tore ”sari”, milles osaleda. Ja siis veel rida ebameeldiva kiiksuga sugulasi, kellega pidi aeg-ajalt lävima! Lapsepõlvest saime vennaga kaasa omad käitumismallid, mis ei ole lasknud meil täisväärtuslikku elu elada. Tänapäevani oleme perena üksteisele kuidagi kauged ja võõrad (isa suri aastal 2002, vanaema kuus aastat hiljem), minevikus toimunud asju ei seletata lahti, puudub avatud suhtlemise oskus ja üksteise austamine. Vend on hetkel läbipõlemise äärel olev perfektsionist ja mina end ja oma oskusi mitteusaldav äpu. Tore lapsepõli küll, kas pole?
Miks ma sellistest asjadest nii avalikult teile kirjutan? Usun, et paljud meist tulevad ühel või teisel moel katkistest peredest ja otsivad oma kohta ning mõtet siin elus, suutmata mõista, miks nad on sisemiselt nii ebakindlad, närvilised, kaitsetud, armukadedad, vihameelsed, õnnetud... Võib olla aitab minu kogemus avastada ka kellelgi teisel, et ta vajab hingehoiu kaudu tuge ja abi tõeliselt parandajalt Jeesuselt Kristuselt. Nagu arst ei saa parandada haavu, mida ei teata endil olevat, nii ei saa ka Jumal parandada neid haavu, mida me Temale parandada ei too. Kristlastena võime aastaid kanda endas sisemisi lapsepõlvetraumasid, mis ei lase meil kristlikust elust rõõmu tunda ja mis tekitavad meie peredes ikka veel nii palju valu! Kui me sellele nõiaringile piiri ei pane, on meie lapsed järgmised ohvrid, kes meie patte ja peredraamat edasi kannavad.
Olen imestanud, miks pole minus selle paarikümne aasta jooksul, mil ma oma elu Jeesusele andsin, näha olnud ühtki Püha Vaimu vilja märkimisväärsel kujul: armastust, rõõmu, rahu, pikka meelt, lahkust, headust, ustavust, tasadust, enesevalitsust…(Gl 5:22, 23) Pigem on saak olnud kiduravõitu. Milles on olnud viga? Ehk toob järgnev Jeesuse tähendamissõna asjasse selgust: ”Ühel inimesel oli viigipuu istutatud viinamäele. Ja ta tuli sellelt vilja otsima, ent ei leidnud. Siis ta ütles viinamäe aednikule: „Vaata, juba kolm aastat käin ma sellelt viigipuult vilja otsimas, ent ei leia. Raiu see siis maha! Milleks ta raiskab maad?” Aga aednik vastas: „Isand, jäta ta veel sellekski aastaks, kuni ma ta ümber kaevan ja talle sõnnikut panen, ehk ta hakkab tuleval aastal vilja kandma, aga kui mitte, siis raiu ta maha!”” Lk 13:6-9.
Selleks, et me head vilja kannaksime, vajame me eelkõige head puud, millest okstena elumahla ammutada. Lisaks vajame vett, valgust ning soojust – Püha Vaimu, Jumala armu ja andestust ning armastust. Ja muidugi ka väetist ehk sõnnikut. See, et me vilja ei kanna, ei ole Jumala süü. Meiepoolsed vastuvõtukanalid võivad hoopis igasugusest sodist ummistunud olla. Patt on see, mis meid Jumalast lahutab, ei miski muu. Mis sõnnikusse puutub, siis selle väärtusliku aine mõjul kasvavad jõudsasti nii kartulid kui muud aiasaadused. Mäletan lapsepõlvest sõnnikuvedu kartulipõllule, kus auto taha kinnitatud käruga toodi kohalikust lehmalauast sõnnikut ja laotati põllule. Hais kuulus asja juurde. Kuid ometi kartulid rõõmustasid ja kasvasid ning maa oli tänulik.
Mis see sõnnik meie elus võiks olla? Nagu Lennart Meri end väljendas, võib sõnnik olla kriisiolukorrad meie elus (töökoha kaotus, abielulahutus, lähedase inimese surm, läbipõrumine eksamil, armastatult ”korvi saamine”), mis aitavad näha neid ummistunud sooni meis, mis vajavad avamist – kibestumist, enesehaletsemist, viha. Sõnnik võib olla ka ebatäiuslik keskkond, kus oleme ehk pidanud kasvama – peresisesed tragöödiad, kõikvõimalikud ärakasutamised, vägivald jne. Kui oma elule tagasi vaatasin, nägin palju sõnnikut, mida pidin lapsena kogema ja taluma, ja tõdesin, et olukord oli olnud ”sitt”. Kuni tänase päevani pidasin seda ainet jälestamisväärseks ja enesehaletsemise põhjuseks. Ühtäkki aga tajusin, et see võibki hoopistükkis olla tuleviku väetiseks – ent me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks – neile, kes on tema kavatsuse kohaselt kutsutud (Rm 8:28)! Selleks, et väetis mõjuks meie elus vilja kasvu soodustavana, on meie osaks Jumala abiga andestada kõigile, kes meie vastu on teadlikult või teadmata eksinud ja meisse valutava haava jätnud; teha läbi lein, lastes kõigil tunnetel vabalt esile tulla (ka vihal), olukorraga leppida ja sellest lahti lasta. Nii tehes vabaneme nii meie kui eksijad (nii uskumatu kui see ka pole) süükoormast, ummistunud sooned avanevad tasapisi ning Jeesusest voolav elumahl hakkab meie elu värksendama ning meie sees uut looma. Siis võime maailma hakata nägema uutmoodi läbi lootuseprillide. ”Aga lootus ei jäta häbisse, sest Jumala armastus on välja valatud meie südamesse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud.” Rm 5:5
In English