Olen pärit tavalisest nõukogudeaegsest perest, kus kristlikul usul polnud mingit osa. Sellepärast imestan oma elule tagasi vaadates, mis imelik vägi mind lapsepõlves ja nooruses oli kandnud, et minust sai kristlane. Kogu meie suguvõsa peale on piiblisõnasse uskujaid olnud kõigest kolm: Jehoova tunnistajast tädi, kaua aega tagasi juba maamulda sängitatud isapoolne õigeusklik onu ja mina.
Mäletan lapsepõlvest, et isapoolsel onul oli kodus suur paks Piibel, kuid et ta oma usust oleks meile lastele rääkinud, ei mäleta. Siiski oli mul võimalus seda kummalist raamatut tema toas sirvida ja lugeda ja seda võimalust ma ka kasutasin. Olin nii umbes 10-aastane, vanust täpselt enam ei mäletagi, kui ühel suvel järjekordselt isapoolsete sugulaste juures Saaremaal olles onu Piiblist Toobia raamatu tarkusesõnu endale vihikusse ümber kirjutasin – Toobia raamat kuulub apokrüüfide juurde, mida igas Piiblis leida ei olegi. See oli minu esimene salapärane kokkupuude Piibliga. Tol ajal ma ei mõistnud, mida ma sealt lugesin, kuid loetu tundus igatahes väga tähtsana. Hilisem oli kokkupuude Piibliga aga teistsugune. Murdeeas sõbrannaga naljaviluks tema venna Piiblist Jaakobi unenäost kõnelevat teksti tolleaegse magnetofoni ehk ”maki” kassetilindile sisse lugedes tundus kogu jutustus mulle juba muinasjutuna. Kuid ei möödunud kuigi palju, kui selle sama sõbranna kutsel kirikus käima hakkasin ja ristimisele läksin. Olin siis 17-aastane. Samast Piibli sõnast oli tulnud kristliku elu alus.
Kõike seda tagantjärele meenutades ei ole ma kuigi kindel, et oleks olnud ühtegi inimest kogu meie suguvõsas, kes minu pärast varases nooruses oleks palvetanud. Kuid ometi oli keegi, kes minule siiski mõtles – minu Looja! Täna aga olen ma väga tänulik kõigile neile, kes mind ja mu peret on oma palvekätel kandnud! Ilma selle hooliva abita poleks ma see, kes ma olen, ja poleks ma seal, kus ma olen. Ja usun, et sama võib tunnistada enda kohta mõni muugi meie hulgast.
Minu kirjutis ongi eelkõige mõeldud ustavaile eestpalvetajaile, kuid ka neile, kes tunnevad, et nad on jäänud oma eluga igatpidi üksi.
Kasvamine kristlikus elus ei olene sentimeetritki meist enestest. Jh 15:4 on öeldud: ”Jääge minusse (Jeesusesse) ja mina jään teisse. Nagu oks ei või vilja kanda iseenesest, kui ta ei jää viinapuu külge, nõnda ka teie, kui te ei jää minusse.” Meie oleme need viinapuu oksad ja Jeesus väärisviinapuu, mille külge meid on poogitud. Kuid viinapuu ei ole puu, vaid puitunud varrega ronitaim, mis vajab kasvamiseks tuge. Seetõttu ümbritsevadki viinamarjaistandustes viinamarjaistiku rivisid tugevad toed. Kristlikku kõnekujundisse ülekantuna võiks need toed tähendada teisi kristlasi ja eestpalveid, ka kogudust kui elavat ihu. Siinkohal tuleb meelde piiblilugu iisraellaste võitlusest amalekkidega 2Ms 17:8-13, kus on väga ilmekalt kirjeldatud palvevõitlust. ”Ja Mooses ütles Joosuale: ”Vali meile mehi ja mine sõdi homme amalekkide vastu. Mina seisan kõrgendiku tipus, Jumala kepp käes.” /-/ Ja sündis, et niikaua kui Mooses hoidis oma käed ülal, oli Israel võidukas, aga kui ta laskis oma käed vajuda, oli Amalek võidukas! Aga kui Moosese käed väsisid, siis nad (Aaron ja Huur) võtsid kivi, asetasid selle temale alla ja ta istus selle peale ning Aaron ja Huur toetasid tema käsi, üks siitpoolt ja teine sealtpoolt; siis ta käed seisid kindlalt kuni päikeseloojakuni. Ja Joosua võitis mõõgateraga Amaleki ning tema rahva.” Kui meie palvekäed on üles tõstetud, oleme võidukad Saatana rünnakute vastu, kuid vahel juhtub, et väsime ühel või teisel põhjusel. Sellistel hetkedel vajame teiste kristlaste palvetuge.
Eespool kirjeldatud tapluses võttis Mooses endaga kaasa kaks kaaslast, Aaroni ja Huuri. Oma elus olen kogenud, et Jumal ise määrab meile konkreetse inimese eestpalvetajaks või inimese, kelle pärast eestpalvet teha. Ja kindlasti pole ma ainus, kes nõnda on kogenud. Aastaid tagasi, kui Joonas oli veel väike sipupükstes ringiroomaja, olin oma eluga ummikseisus – masendunud ja tühjaks pigistatud. Väikeste laste emade sündroom? Tollel ajajärgul ei osanud ma ise oma olukorrast õieti aru saada, et vajan abi, kuid Jumal nägi seda enne kui mina.
Oulu koguduses käis abielupaar, keda olime aeg ajalt külla kutsunud. Kord ühel järjekordsel külaskäigul palus too pereema võimalust minuga nelja silma all vestelda. Kahekesi jäädes tunnistas ta mulle, et Püha Vaim oli teda mitmel korral öösel üles ajanud minu pärast palvetama. Ta ise ei teadnud põhjust selleks, kuid oli siiski nõnda talitanud. Ma olin kogu seda tunnistust kuuldes südamest hämmeldunud. Miks suur Universumi Valitseja mõtleb minu, pisikese täpi peale, et teise inimese lausa öösel ajab üles minu pärast palvetama? Ja nii mitmeid kordi! Kas tõesti hoolib Jumal minust nii palju? Jah, Ta hoolib! Ta hoolib minust ja Ta hoolib sinust! Sest Ta ei taha, et me hukkuksime oma mässumeelsuse pärast,vaid et meil oleks igavene elu!
Teine kogemus eestpalvetamisega seoses on seotud tugeva sisemise tundega teatud konkreetse inimese pärast palvetada ilma, et selleks näilist põhjus oleks. Olen sellist tunnet mitmel korral tundnud. See on ülevalt poolt antud koorem ja mure südamele, millest ära öelda ei või. Ma aga pole tajunud vajadust öelda seda ka minu eestpalve all olevale isikule, nii nagu too naine mulle ütles. Peab tunnistama, et kasvuruumi leidub selleski osas.
Meil on imeline palvetekuulja Jumal, kes kuuleb ka kõige salajasemaid ohkamisi! Psalmis 38:10 palvetab Taavet: ”Issand, kõik mu igatsus on sinu ees, ja mu ohkamine pole peidetud sinu eest!” Jumal kuuleb meie palveid oma lähedaste, sõprade, sugulaste, naabrite ja võõraste pärast. Ja kuigi võib tunduda, et nad pole ikka veel tahtlikud Jumala kutsele vastama – isegi trotsi ja viha täis, siis olen veendunud, et ükski selline palve ei lähe tühja. Pisaratega külvatud seeme hakkab kindlasti idanema! Ps 126:5: ”Kes silmaveega külvavad, lõikavad hõiskamisega.” Ja pealegi palvetav sugulane on tõeliselt suureks õnnistuseks kogu suguvõsale, ilma nende endi seda mõistmata – raskes haiguses kogetud kergendus valudele, hea abikaasa lapselapsele, töö jätkumine vennale koondamisest hoolimata jne. Need on kõik salajaste palvete tulemused, millest nad ehk kunagi hiljem aru saavad.
Keegi kuskil palvetab sinu pärast ka täna, sest sa oled Jumala mõtetes. Oled olnud Tema mõtetes juba enne, kui sa sündisid. Julgustav on teada, et meil kõigil on olemas eestkostja ja palvetaja Isa ees. See on Suur Ülempreester Jeesus Kristus. ”Kristus Jeesus on, kes suri, ja mis veel enam, kes üles äratati, kes on Jumala paremal käel, kes meie eest palub.” Rm 8:34 Ta on väsimata ja kaastundlik palvetaja ainsa sooviga südames, et võiksime kord olla koos Temaga taas pradiisis!
In English