Kasvamine võib toimuda mitmel moel. Võime kasvada emotsionaalselt, füüsiliselt, intellektuaalselt. Võime kasvada ka Jumala lastena. Käesolevas kirjutises püüan ma läheneda kasvamise teemale selliselt, et kuidas on meil võimalik kasvada Jumala tundmises, Tema tahtele kuuletumises perekonnas. Lapsevanemate, laste ja abikaasadena. Minu arvates on huvitav lähenemine, et teatud mõttes, saades lapsevanemateks, võime paremini mõista, mis tunne on olla Taevaisa. Tunnetame siis kirkamalt, kuidas Jumal võib meie pärast karta või muret tunda, millist valu teevad Taevasele Isale meie sõnakuulmatus, meie üleastumised ja eksimused. Kuid lapsevanematena taipame ka seda, millist rõõmu tunneb Taevaisa meie kordaminekute ja meie õnne üle, nagu meie tunneme lapsevanematena rõõmu oma lapse esimeste sammude või lausete, tema naerukaja või koolihinnete üle.
Lapse seisukohast mõistab laps Jumalat eelkõige selle kaudu, missugusena laps kuuleb, näeb, tunnetab ja tajub oma vanemaid. Esimene kogemus Jumalast on lapse jaoks süli. Olla oma emme või issi süles, mahtuda sinna täielikult, kogeda oma vanema lähedust, soojust, pehmust, seda imelist turva- ja rahutunnet, mida pakub süli – see loob aluse lapse võimele kogeda ja uskuda Taevase Isa olemasolu, Tema hoolitsust ja armastust. Öeldakse, et inimesed kogevad Jumala olemuses nii naiselikke kui mehelikke omadusi. Maskuliinsete omadustena nähakse Jumalat kui korra, seaduste, aga ka distantsi või eemalviibivuse esindajat. Samas aga emalikke, naiselikke omadusi nähakse Jumalas peegeldumas hoolivuse, hoolitsuse, abivalmiduse, läheduse ja soojusena.
Lapsevanemaks saamise planeerimine aitab meil veidi taibata, kui suured võisid olla Jumala ettevalmistused enne maailma ja inimese loomist. Ka maised vanemad planeerivad lapse sünnile mõeldes, mida oleks vaja hankida lapse eest hoolitsemiseks. Õnneks mõtlevad tulevased emad ja isad tänapäeval ka sellele, kuidas pakkuda oma pisikesele emotsionaalset hoolitsust, turvatunnet ja head pinnast sotsiaalsete oskuste arenguks. Nõnda on hoolitsemine, tähelepanu suundumine iseendalt ja oma vajadustelt väikesele inimolendile ja tema vajadustele tegelikult väga suur samm oma isekusest loobumise teel. Kujutan ette, et aeg, mil laps või lapsed on veel väga väikesed, ongi lapsevanemate jaoks üks kõige suuremaid isekusetuse perioode nende elus, aegu, mil vanemate endi katkematu uni või emotsionaalsed vajadused, liikumine, harrastused ja sõbrad tuleb pikemakski ajaks kõrvale panna ja pühenduda kõigi olemasolevate ressurssidega uue ilmakodaniku eest hoolitsemisele.
Samamoodi võime mõista inimest, kes on just Jumala juurde tulnud ja on n-ö vastsündinu, imik Kristuses. Kui palju peab Püha Vaim tegema tööd sellise inimese eest hoolitsemisel, et teda julgustada, lohutada, toetada tema usutee esimestel meetritel. Kõike seda võime mõista, jälgides oma väikese lapse kasvu ja arengut. Ja kui sõltuv ta on oma vanematest – imik ju hukkuks, kui ta jääks veidigi pikemaks ajaks ilma hoolitsuseta. Nii on meil kergem mõista, kui sõltuvad ka meie ise oleme oma Taevasest Isast oma usuteel. Väga palju oleneb kodusest õhkkonnast ja meeleolust, mismoodi selle pere lapsed tajuvad Jumalat. Kui kodus ollakse lapse suhtes eemalviibivad, ehk ka tõrjuvad, distantseerunud, isegi külmad ja ükskõiksed, tekib ka lapsel ettekujutus Jumalast, kes on eemalviibiv, kõrge, kauge väikese inimese vajaduste suhtes. Või siis, nagu sagedamini juhtub – lapse füüsiliste vajaduste eest hoolitsetakse vägagi hästi, pere toidulaud on rikkalik, kodu hubane ja riided korralikud, kuid vanematel ei jätku aega või huvi kuulata lapse juttu tema väiksematest või suurematest muredest, kogemustest, lapse hirmudest või rõõmudest. Nii kujuneb lapsel pilt Jumalast, kes küll kingib meile meie igapäevase leiva, kuid ei huvitu meie hingeelust.
See, kuidas vanemad suhtuvad lapsesse, on seega väga suureks teenäitajaks sellele, kuidas laps hakkab suhtuma Jumalasse. Aga ka see, kuidas vanem suhtub Jumalasse, peegeldub tõsiasjas, kuidas vanem hoolitseb oma lapse või laste eest. Võib olla ka nii, et kui me räägime ja mõistame Jumalat kui kõike teadvat, kõike mõistvat, kõike jaksavat, kõike oskavat, kas me tunneme siis endal lasuvat kohustust olla ise samasugused vanemad oma lapsele? Kas võib juhtuda, et langeme seetõttu suurde vanemlikku stressi, kogeme soorituspinget? Kas on oht, et kristliku vanemana kannan oma südames nimekirja, mille ma igal õhtul teadlikult või ebateadlikult üle vaatan ja linnukesed kirja panen – täna on last kallistatud, talle on piire asetatud, temaga on tehtud õhtu-, hommiku- ja toidupalvet, on huvi tuntud tema harrastuste, koolitöö ja kõige muu suhtes, mis lapse elu puudutab. Kas võib juhtuda, et laps hakkab selliselt kogema pereelu ja vanemlikkust millegi ülesaamatult raske, pingutava, koormavana? Kui meie elu keerleb vaid lõputute kohustuste täitmise oravarattas, äkki ei ole me lapsevanematena hoomanud Jumala iseloomu erinevaid tahke – lisaks kõikväelisusele on Jumal ka mänguline, loominguline, puhkav, nautiv ja võtab aega. Meie inimestena ei pea olema Jumalaga võrdväärsed, me ei pea püüdma kopeerida Jumalat üks-ühele.
Leian, et kasvamine Kristuse tundmises ja järgimises on suurepärasel viisil võimalik just pereelus, kristliku perekonna raamides, olles lapsevanem, olles abikaasa. See toob meid lähemale kristluse põhiolemusele, milleks on isekusetus, oma ligimese teenimine, teiste vajaduste rahuldamine, vastandina enesekesksele, üksikisiku vajadusi ja eneseteostust rõhutavale maailmavaatele. Kristus elas selles maailmas, et teenida teisi ja teenima on Ta kutsunud meidki. Jeesuse tundmises kasvada on võimalik eelkõige perekonnas, aga ka koguduses, mis on samuti otsekui perekond, Jumala perekond. Nii võivad inimesed, kellel pole erinevatel põhjustel olnud soovi või võimalust perekonda luua ja lapsi kasvatada, osutada armastust ja hoolivust usukaaslaste ja koguduseliikmete vastu, aga ka laiemalt, ümbritsevas ühiskonnas elavate inimeste vastu, neid teenides ja aidates.
Laura Grönholm Järvenpäält Soomest
In English