See meeletu maailm, see linnade kära!
Kui koguda julgust ja minna siit ära?
Kes avastaks paiga, kus puhata närve
kesk käimata radade hääli ja värve.
See meeletu maailm, kus kiirus on jumal,
Kus püha on mõistus ja süda on rumal!
Kes tahaks veel kadunut tagasi tuua
ja minuga jahedast allikast juua?”
Selle igihalja eestimaise laulu Heldur Karmo poolt kirjutatud sõnad kirjeldavad minu jaoks väga tabavalt neid tundeid, mida olen just viimase aasta jooksul, lapsehoolduspuhkuselt tööle tagasi pöördudes kogenud. Kiirus tööl ja kiirus kodus, hommikul tööle tormamine ja õhtul koju jooksmine, kiirustades koduste tööde ja toimetuste tegemine, kiirelt lastega nende päevast vestlemine ja mängimine. Kui lapsed on tempokalt magama pandud, on tarvis kärmelt korda saada veel see ja teine kodune toimetus ning seejärel kiiresti-kiiresti õhtul magama, et ometi jaksaks hommikul õigeks ajaks tööle kiirustada ja siis algab seesama igapäevane rumba taas otsast peale. Kindlasti paljudele teistelegi tuttav rutiin. Vahel tundub, et ajud lähevad suurest kiirustamisest keema ja isegi kui leidub mõni rahulikum hetk, siis ei suuda kuidagi rahulikult paigal istuda, sest niipalju on ju asju, mida võiks ja tuleks veel ära teha…
Luuka 10:38–41 räägitakse lugu sellest, kuidas Jeesus läks teed käies külla oma sõpradele. ”Keegi naine, Marta nimi, võttis ta vastu. Ja sel naisel oli õde, keda hüüti Maarjaks. Maarja istus maha Issanda jalgade juurde ja kuulas tema kõnet. Marta aga oli ametis mitmesuguste toimetustega. Ja ta tuli Jeesuse juurde ning ütles: ”Issand, kas sa ei hooli sellest, et mu õde jättis mu üksinda toimetama? Ütle talle nüüd, et ta tuleks mulle appi!” Aga Issand vastas talle: ”Marta, Marta, sa muretsed ja vaevad ennast paljude asjadega, aga tarvis on vaid üht. Maarja on ju valinud hea osa, mida ei võeta temalt ära.””
Kui palju kohtab samasugust suhtumist ja süüdistusi meie kogudustes – mina jagan iga nädal postkastidesse kristlikke traktaate, juhin koguduses X osakonda, korraldan koguduses mitmesguseid üritusi; aga nemad seal – lihtsalt soojendavad kirikupinke! Issand, miks sa lased neil niimoodi olla, ütle neile ometi, et koguduses on tegemata veel see, teine ja kolmaski töö! Kas suudan mina koguduses ning argipäeva oravarattas kuulata Jeesust lausumas minu kõrvadele, minu südamele: ”Laura, Laura, sa muretsed ja vaevad ennast paljude asjadega, aga tarvis on vaid üht. Maarja on ju valinud hea osa, mida ei võeta temalt ära.” Ma ei usu, et Jeesus oleks oma sõnadega õigustanud laisklemist ja lullilöömist. Vaevalt et Marta oleks sellise õega nõustunud ühe katuse all elamagi, kes kõik kodutööde koorma igapäevaselt oma õe õlule oleks veeretanud. Usun, et Maarja aitas ja osales kindlasti kodutöödes, kuid sellisel pühal ja eriliselt meeliülendaval päeval, mil Elu Issand ise saabub nende kotta, oli Maarja igatsuseks lihtsalt istuda maha Issanda jalgade juurde ja kuulata Tema kõnet… Ta ei tahtnud koormata tol päeval oma südant, käsi ja närve argise askeldamise ja kiirustamisega, vaid ta soovis tol päeval avada oma meeled ja südame vaid Jeesusele. Kui väga igatsen ka mina väikeste laste töölkäivä emmena oma ellu rohkem neid hetki, mil võiksin lihtsalt istuda Issanda jalge ette ja kuulata Tema kõnet...
Minu jaoks on liigutav Piibli jutustus sellest, kuidas oma naiste, laste ja kariloomadega alandlikult kodukohta ja vend Eesavi juurde tagasipöörduv Jaakob vastas Eesavi palvele juhtida oma kari kiires tempos sihtkohta. 1Ms 33:13 on kirjas Jaakobi vastus: „Mu isand näeb ju, et lapsed on väetid ja minu hooleks on imetajad lambad ja lehmad; kui neid liiga kiiresti aetakse ühegi päeva, siis sureb kogu kari.“ Ka meie oleme nii pereinimestena kui vallalistena oma karja juhid, oma elu edasiviijad. Suur osa meie võimest võtta vastu Jumala poolt meile antud õnnistusi sõltub meie võimest võtta teadlikult aega maha, loobuda teadlikult oma igapäevaelus esinevatest ülearustest asjadest, kohustustest ja suhetest. Olen ülimalt rõõmus, et ka ilmalik maailm on mõistnud probleemi sügavust ning trendiks on saanud downshifting, eesti keeli elu lihtsustamine, elutempo aeglustamine, ülemäärase elust kõrvaldamine nii materiaalses kui ka vaimses mõttes. Downshiftingu eesmärgiks on keskendumine oluliseks peetud väärtustele ning neile senisest suurema tähelepanu ja aja pühendamine.
Kurb on see, et aeglast, rahulikku meelelaadi ning käitumisviisi aetakse tänapäeva saavutustele ja tulemustele orienteeritud maailmas tihti segi laiskusega. Siiski olen end ümbritsevaid inimesi jälgides tähele pannud, et rahulikult ning kaalutledes tegutsevad ning endale puhkust võimaldavad inimesed saavad tihtipeale palju enam tehtud ning nad püsivad ka kauem tööjõulistena ning paremas vormis kui need, kes pidevalt askeldavad, sebivad ja tormlevad. Nii on ka tark mees Saalomon kirjutanud Õp 21:5, et „virga kavatsused toovad küll kasu, aga kõik ruttajad saavad ometi kahju“. Samas piibliraamatus on veel teinegi tarkusetera, millele võin hea meelega alla kirjutada: „Arutu agarus pole hea, ja kelle jalgadel on kiire, eksib ära.“ (Õp 19:2)
Kas siis kiirustamine on läbinisti halb ja millal meil on siis soovitav kiirustada? Leian, et kiirustamine ja stress on vähemalt teatud eluetappidel üsna vältimatud, kuid neid tuleks, nii palju kui võimalik, ohjes hoida, et kiirus ei muutuks kõikevaldavaks ning meie organismi ja psüühikat murendavaks (di)stressiks. Huvitav on see, et kõige rohkem on kiirustamisest ja vanemas keelepruugis tõttamisest Piiblis juttu seoses Jumalaga. Psalmist õhkab kogu südamest Jumala poole, paludes Jumalal tõtata teda tõmbama välja hädast ja rutata talle appi, anudes Jumalat tõttama vastama palvetele (Ps 40, 70, 71, 102 ja paljud teised). Kui lohutav on teada, et meie Jumal on nii suur, võimas ja tugev, et Temale ei tee kiirustamine midagi halba. Jumal valitseb nii aja kui kiiruse üle ja suudab aja panna kulgema täpselt sellisel kiirusel ja sellises suunas nagu Tema heaks arvab!
Laura Grönholm
In English