” … Ja te peate olema minu tunnistajad Jeruusalemmas ja kogu Juuda- ja Samaariamaal ning ilmamaa äärteni” (Ap 1:8).
Täna tahaksin ma mõtiskleda teemal, mis minule kristlasena on kõige rohkem valu, pettumust, läbikukkumise tunnet ning süümepiinu valmistanud. Selleks on isiklik tunnistamine ning kasvamine tunnistamises. Kohe alustuseks tuleb mul tõdeda, et ristiinimese usuelu alustaladest olen ma suurimat ebaõnnestumist kogenud just oma usust tunnistamisel. Nii tore oleks mõelda, et mida rohkem kuid ja aastaid ma usus koos Jumalaga sammun, seda paremini võiks Ta mind oma töös kasutada, seda kirkamalt võiksin ma Tema armastust teistele inimestele edasi peegeldada. Mida lähedasemalt me Jumalaga aega veedame, seda sundimatumalt, veendunumalt ja seda suurema vaimustusega peaks ju meil olema võimalik kaasinimestele oma usust ja Jumalast tunnistada. Tunnen, et kahjuks on minuga, ja kardan, et ka paljude kaaskristlastega toimunud hoopis vastupidine areng – noore, vastpöördunud kristlase algupärane innukus ja julgus jagada oma leitud usku meid ümbritsevate inimestega kahaneb paljudel juhtudel nullilähedaseks.
Oma kogemustest olen õppinud, et inimestele pigem ei meeldi, kui keegi püüab algatada nendega usuteemalist vestlust. Rohkem kui sageli inimestele ei meeldi, kui keegi küsib nende suhte kohta Jumalaga. Üleloomulikud kogemused kohtumistest inglitega, Jumala hääle kuulmised, kristlase jaoks imetabased palvevastused, kirjeldused taevariigist tunduvad paljude usukaugete inimeste jaoks kui mitte lausa jampsimisena, siis mingi igivana müüdi või muinasloona. Lisaks on paljudel uskmatutel inimestel elu jooksul kogunenud rohkem või vähem negatiivseid kogemusi veendunud kristlastest ja usurühmitustest, kelle verbaalne või mitteverbaalne tunnistus ei andnud Kristusest ega kristlusest just kõige meeldivamat pilti. Kui sina siirast poolehoiust ja hoolimisest oma ligimesele Jeesusest räägid, siis lähevad selle uskmatu meeltes pahatihti esimesena liikvele tema varasemad, negatiivsed mälupildid ja kogemused kristlusest/ kristlastest. Eelarvamuslik suhtumine loob inimese meeltesse otsekui müüri, millest on raske läbi tungida. See muudab teda kuuldud sõnumi suhtes küüniliseks ning tõrjuvaks. Ning meie saame järjekordse kogemuse tõrjutuks tulemisest ning meie julgus järgimisel korral tunnistust anda on ehk taas kahanenud…
Tahaksin siinkohal tuua ühe näite isiklikust kogemusest tunnistamise suhtes. Tutvusin oma lapsehoolduspuhkuse jooksul mitmete koduste emmedega ning paari emaga saime päris headeks sõpradeks. Meil oli palju ühist Einiga, kellega jagasime kogemusi imikuhooldusest ja lastekasvatusest. Seoses samaealiste lastega saime iganädalaselt kokku, ja tihti tundsin ma soovi talle oma usust rääkida, kuid ei leidnud selleks julgust või sobivat hetke. Umbes aasta pärast Einiga tutvumist tundsin ühel päeval oma südames Püha Vaimu koputust, nii et küsisin Einilt, kellesse või millesse tema usub või kust ta rasketel hetkedel abi leiab. Eini ütles kohe, et tema Jumalat ei usu ning kirikusse ei kuulu (Soomes kuulub luteri kirikusse ca 80% riigi elanikkonnast). Ta mainis olevat veendunud, et evolutsiooniteoorias peitub vastus inimese päritolu ja elu tekkimist puudutavatele küsimustele. Mina rääkisin siis omakorda lühidalt oma usust Jumalasse ning kui palju Jumal on minu elu muutnud; mainisin adventkirikus käimist ja soovi ka oma lapsi kristlikus vaimus kasvatada. Eini kuulas minu juttu reserveeritud ilmel ning vahetas peagi jututeemat. Lugesin Eini käitumisest ja ilmest välja, et usuteema ei ole tema lemmikteema ning otsustasin meie sõpruse säilitamise huvides temaga seda teemat mitte enam puudutada. Läks mööda umbes aastake ning juhtusin kuulma, kuidas meie koguduse jumalateenistusel esitleti ühe soome kristliku arsti Pekka Reinikaise uusimat raamatut evolutsiooniteooria paikapidamatusest. Reinikainen kritiseerib raamatus veenvalt ja kaasaegselt, uusimatele teaduslikele uurimistulemustele tuginedes, evolutsiooniteooria alustalasid ja põhitõdesid. Ta tõestab põhjendatult, et evolutsiooniteooria on vaid üks teooria ja hüpotees paljude hulgast, ning sellesse uskumine nõuab tänapäeval eriti tugevat usku, kuna ilmnenud on niipalju uurimistulemusi, mis evolutsiooniteooria ümber lükkavad. Sattusin raamatust koheselt vaimustusse ning kuna raamat ei olnud veel kaupluselettidele jõudnud, tellisin seda omale kirjastusest kolm eksemplari. Tundsin oma südames tugevat kutset kinkida üks raamatutest Einile ning see mõte sai ka teoks tehtud, kuna tal oli just sünnipäev tulemas. Kingipaki avanud, küsis Eini minult veidi pilkava hääletooniga, kas ma tahan teda usku pöörata. Vastasin selle peale naljatoonil, et see on mu suurim soov, kuid tema ilmest ja olekust lugesin välja, et ega ta selle kingituse üle just väga rõõmus ei olnud. Raamatu kinkimisest on nüüdseks möödunud poolteist aastat, kuid minul ei ole leidunud julgust, küsimaks Eini arvamust selle raamatu kohta. Ja arvatavasti jääbki mul tema tagasiside küsimata, sest meie sõprus on ka kuidagi ära lahtunud ja soiku jäänud. Kas nii erinevate maailmavaadetega inimeste vahel üldse saabki väga pikaajalist ja sügavat sõprust esineda…
Ühes endises töökohas ütles kolleeg mulle sõnad, mille peale ma ei teadnud, kas peaksin nutma või naerma. Sain kuulda, et olen üks tore kristlane, kuna ma ei ole selles töökohas töötatud kolme aasta jooksul püüdnud kolleegidele ”oma usku pähe määrida”. Kolleegid teadsid, et käin adventkirikus ja olid minu käest ka üht-teist minu eluviiside kohta küsinud, kuid midagi enamat ma polnud neile rääkida kas tihanud või osanud. Ehkki südames oli igatsus ja igal hommikul enne tööleminekut palvetasin, et võiksin oma töökohal kuidagi oma usust tunnistada.
Olen kuulnud jutustust ühest keskajal elanud vaimulikust, kes olla saatnud hommikuti kloostri mungad välja asulatesse teenimistööle sõnadega: ”Minge, parandage haigeid ja söötke näljaseid; teenige inimesi nende hädades ja raskustes. Ja kui te enam kuidagi teisiti ei saa, siis avage ka oma suu ja rääkige neile Jumalast.” Kas meie ajastule ja meie maailmale on kätte jõudmas aeg, mil inimesed ei kuula enam kristlaste sõnu, ei hooli meie sõnadeks vormitud tunnistusest, vaid peagi võime oma usust tunnistada üksnes oma tegude, suhtumiste ja käitumisega? Vaatasin hiljuti advent.ee veebileheküljelt videosalvestust kevadel Jõhvis peetud George Hamiltoni misjonitöö koolitusest, täpsemalt Hamiltoni hingamispäevast jutlust. Mulle avaldas sügavat muljet, kuidas ta läbi jutluse mitmeid kordi rõhutas, ”Mõelgem, milline on kohane, sobilik käitumine siinses maailmas, meie praegusel ajastul. Käitugem, käitugem kohaselt.” Hamilton kordas sedasama mõtet veidi erinevas vormis mitmel korral, nii et see pani mind mõtlema, kui tähtis on ikkagi see, mil kombel me käitume oma töökollektiivis, oma õppeasutuses, kuidas me kohtleme oma kolleege, ülemusi, alluvaid, kliente, kaasõpilasi. Milline ”jälg” meist jääb, milline ”lõhn” meist lähtub, milline ”aura” meid ümbritseb?
Nagu eeltoodust on välja tulnud, on mul isikliku tunnistamise suhtes palju kõhklusi, kahtlusi ja küsimusi, kuid ühes olen ma kindel – Jumal ei soovi, et me oleksime ”kapikristlased”. Ma ei väida, et peaksime kõik kandma T-särke või nokamütse tekstiga ”Olen teel Taeva poole”. Ma ei usu, et peaksime kaasinimesele tunnistuse andmise nimel lugema trammis sõites päevalehe asemel Piiblit. Ma ei pea vajalikuks igal päeval käekotis traktaatide kaasaskandmist ning nende massilist laialijagamist. Selline tunnistamine on ehk toimiv teatud olukordades või teatud inimeste puhul. Kapist välja tulemise all pean ma silmas seda, et need inimesed meie ümber, kellest me hoolime, võiksid olla teadlikud või vähemalt saada ühel sobival hetkel teadlikuks meie usust Jeesusesse. Usk ei ole mõeldud vaid kristlaste eraasjaks, kuid meist igaühe personaalses suhtes Jumalaga on siiski paljugi isiklikku, haavatavat ja õrna. Usun, et see on ka põhjuseks, miks mina ja kindlasti ka paljud käesoleva kirjutise lugejatest on ettevaatlikud oma usukogemuste jagamisel – me soovime olla kindlad, et meie tunnistust meie vastu kurjasti ära ei kasutata.
Andku Jumal meile tarkust ära tunda need inimesed, kellele tunnistada; need viisid, kuidas tunnistada ning need hetked, millal tunnistada. Aidaku Jumal, et nii meie sõnad kui ka teod võiksid tunnistada Temast. Aidaku Jumal meil kasvada tunnistamises.
In English