Esimene laste pillilaager toimus sel aastal Põltsamaa kirikus, kuhu kogunes pillimängijaid üle Eesti. Meid oli kokku 22. Laager algas ühise orkestriprooviga, mida juhatas Raeli. Pärast seda tegi Raeli lastega eraldi tunde. Samal ajal, kui teistel proov oli, said ülejäänud lapsed mängida ja endale pärlitest telefoniripatseid meisterdada. Kui oli söögiaeg, kogunesid kõik teisele korrusele, kuhu Annely ja Ane olid lauad katnud. Esimesel päeval oli kavas ujumine, aga kahjuks sadas vihma ja see jäi ära. Selle asemel tehti meile väike ekskursioon Põltsamaa linnas. Pärast jalutuskäiku hakkasid jälle proovid. Õhtul luges Hele Kulp meile õhtujuttu. Öörahu algas kell 22.00.
Teisel päeval oli äratus kell 8.00. Paljudel lastel oli väga raske nii vara üles ärgata. Kui kõik olid tõusnud ja ennast valmis pannud, algas hommikupalvus ja -söök. Siis olid jälle pillimängud. Teised said endale lasta näomaalinguid teha ja kübaraid meisterdada. Kõik teadsid, et õhtul on mingi üllatus. Paljud rääkisid omavahel ja mõtlesid, mis see üllatus võiks olla. Lapsed jagati autodesse ja hakati üllatuse poole sõitma. Üllatus oli Soosaarte kodus, seal ootasid meid lambad. Saime lammaste aeda sisse, aga neid paitada ei saanud, sest osad lapsed tormasid ja ehmatasid lambad ära. Saime veel lõkke kohal saia küpsetada. Kui saiad olid valmis, saime neid šokolaadikreemiga süüa. See oli väga hea.
Kolmandal ehk viimasel päeval mängisime kava otsast lõpuni läbi. Siis sõitsime Võisiku külla Kuuri tallu, perekond Maureri kodupaika, kus toimus seenioride laager. Andsime seal suure kontserdi. Laagrilistele meeldis see väga. Peale kontserti said kõik õpetajad ja lapsed endale tänukirja ja väikese kingituse. Aitäh kõigile, kes selle toreda laagri korraldasid, eriti Raelile, Annelyle, Helele ja perekond Soosaarele! Loodame, et järgmisel aastal toimub sama tore pillilaager.
Mariel Peetson
Esimene pillilaager
Aital-Marjul tekkis mõte –
teha laager lastele.
Raeli võttiski siis kätte,
andis teada kõigile:
Tulgu see, kes nooti tunneb,
mõnda pilli mängib ka,
nõus on harjutama suvel!
Kohtume siis Põltsamaal!
Nõnda saigi alguse Pillilaager Esimene.
Kirikus meid vastu võttis
sõbralik ja lahke Hele.
Kes siis kokku tulid sinna,
roosilõhnalisse linna?
Siin on nendest nimekiri,
päris pikk ju nende rivi:
Aveli, Annely ja lihtsalt Ly,
Aita, Anne ja Ane,
Camilla, Carola, Katariina,
Maarja, Merilin ja Miina,
Marju, Margit, Mariel,
Ergas, Väle, Samuel,
Susanna, Roosi Ann ja Taali,
dirigendiks ikka Raeli.
Igaühel oma pill –
viiul, flööt või kõristi,
sellel mängis tirilill –
tööd tehti üsna kõvasti.
Nii harjutati päevi kaks
ning lood said aina selgemaks.
Veel polnud lõppenud me jaks,
kui kokku kõlama kõik läks.
Ees ju ootas kontsert suur
seenioridelaagris.
Kuid enne seda oli plaanis
veel üks väike ergutus,
mis oli alles üllatus:
autodega sõitsime külla Soosaartele.
Saime näha lambaid, talli,
lapsed tahtsid teha kalli,
loomad jooksu pistsid karjas,
lapsed järgi – kand ja varvas.
Ei saan’d kätte ühtki utte,
pihku jäi vaid villatutte.
Peremehel tuli mõte
süüdata siis hoopis lõke.
Igaüks sai pika vaia,
mille otsa keeras taigna,
lõkke kohal küpsetas,
koos sõpradega maiustas.
Päike metsa taha loojus,
laager ümber lõkke koondus.
Laulsime veel “Õhtupäikest”,
lummas see nii suurt kui väikest...
Ja siis koitiski SEE päev,
meile justkui pidupäev.
Kaunid kleidid pandi selga,
korralikud püksid jalga.
Pill ja noot nüüd ruttu haara,
mõned manitsused kaasa!
Nii vuras meie pillilaager,
peagi Kuuri talu maadel.
Oodati meid telgis suures,
väikse tiigikese juures.
Pillikeeled pandi häälde,
poogen sai veel viimse määrde.
Ja siis helid taeva tõusid,
Põllud-aasad kaasa laulsid,
ülistuseks Loojale,
rõõmustuseks kõigile.
Kõlas viise võõraid, tuntuid,
rahvamuusikastki kantuid,
klassikat ning lihtsaid laule,
kurbi ja ka rõõmsaid saunde.
(Kuidas kõlasid need palad?
Seda küsi tiigikalalt!)
Ja kui kustus viimne heli,
vanim seenioritest tuli,
kõiki lapsi õnnistas,
isalikult tunnustas.
Selline see laager oli...
Kui sul pähe mõte tuli,
et seal olla tahaks ka,
hakka pilli õppima!
Margit Peetson
In English