Hiljuti lugesin kusagilt mõttetera, mis väitis, et lapsepõlv on inimelu aastaaegadest kauneim. Milline põnev viis võrrelda inimese elukaart looduses ilmneva aastaaegade vaheldumisega – varakevadel puhkevad pungad, idud ja võrsed kui inimelu lapsepõlv ja algusaastad. Noorus kui varasuvise õidepuhkemine ja looduses ilmneva pakatava kasvuenergia väljendus. Kesksuvi oma värvide, soojuse, looma- ja taimeriigis toimuva täisverelise elutegevusega kui inimelu keskea sümbol. Sügis oma viljade ja saagikogumise ning rikkaliku värvigammaga inimese küpsemat iga, vananemist kuvastav periood, mil on aeg üle vaadata elu „viljasaaki.“ Ning viimaks talv, raugaiga, mil loodust ning inimelu iseloomustab vaikuse ja rahu otsimine, energia säästmine, vaikne hääbumine.
Täna tahaksin mõtiskleda sellest, mida tähendab kasvada lapsesarnaseks. Kolmes evangeeliumis, Matteuse, Markuse ja Luuka evangeeliumis räägitakse sellest, kuidas Jeesus õnnistas Tema juurde toodud lapsi. Kõige põhjalikumalt kirjeldatakse mainitud sündmust Markuse evangeeliumis, Mk 10:13–16: „Ja Jeesuse juurde toodi lapsi, et ta neid puudutaks. Ent jüngrid sõitlesid toojaid. Aga Jeesus sai seda nähes pahaseks ja ta ütles neile: „Laske lapsed minu juurde tulla, ärge keelake neid, sest selliste päralt on Jumala riik! Tõesti, ma ütlen teile, kes iganes Jumala riiki vastu ei võta nagu laps, ei saa sinna.” Ja ta kaisutas neid ja õnnistas neid, pannes käed nende peale.“
Olen seda kirjakohta lugedes tihti pead murdnud, mida Jeesus siin silmas pidas. Eriti on jäänud vaevama Jeesuse lause, et taevariiki ei pääse inimene, kes Jumala riiki vastu ei võta nagu laps. Nüüd ise ema olles on need Jeesuse sõnad mulle veidi rohkem avanenud. Kõik võrdlused ja sümbolid on piirangutega ja puudulikud – Jeesus ei soovi ju meile eeskujuks tuua trotsieas või murdeeas ilmnevat enesekesksust ning omnipotentsust, lapse illusiooni oma kõikvõimsusest ja kõiketeadvusest. Usun, et mainitud piiblitekstis tahtis Jeesus meile eeskujuks tuua väikese lapse suhte oma vanema(te)ga, et võiksime sellest õppida midagi oma suhte jaoks Taevaisaga. Järgnevalt mõned õppetunnid, mida olen saanud selles osas oma lastelt ning mida ehk ka Jeesus on oma õppetundi andes silmas pidanud.
Lapse usaldus
Meie peres kasvab kaks tütart, kolmeaastane Marta ja aprillis kaheaastaseks saav Anna. Pimedatel ja külmadel talveõhtutel vaadatakse meil multikaid. Marta jaoks on olnud üks armastatumaid multifilme „Oota sa,“ minu endagi lapspõlvest tuntud ning armastatud hundi ja jänese seikluste lood. Süžee keerleb enamikul juhtudest selle ümber, kuidas hunt püüab välja mõelda kõikvõimalikke viise jänese kinnipüüdmiseks ning tema kiusamiseks. Millise kaasahaaramisega Marta neid filmikesi vaatas, kuidas ta rõõmust kiljus ning toolil hüppas, kui loos toimus mingi dramaatiline pööre. Kuni mingil hetkel mulle hakkas tunduma, et Marta võttis peale multifilmi lõppemist endale hundi rolli ning kohtles oma väikest, 1,5 aastat nooremat õde nagu jänest, teda taga ajades ning õekesele pahategemiseks igasugu vempe välja mõeldes. Selline käitumismuster kordus õhtust õhtusse, kuni ühel õhtul ei pidanud minu närv enam vastu ning ma ütlesin Martale, et see paistab olevat üks väga paha multikas, et see Marta nii halvasti käituma paneb ja üldse tuleb meil nüüd käärid võtta ning see DVD-plaat pooleks lõigata. Oletasin, et selle peale hakkab Marta nutma ja paluma, et ärme lõikame pooleks, olen edaspidi hea laps jne. Kuid minu üllatuseks oli Marta minuga silmapilkselt nõus – ta lausus, et tõepoolest see on üks paha multikas ja tema ise on valmis plaadi katki lõikama. Minul hakkas siis endal plaadist kahju, kuna see oli kingitus ühelt healt sõbralt ning ütlesin lapsele, et parem peidame selle nüüd sahtlipõhja ja kingime selle edasi mõnele suuremale lapsele, kellele see multikas nii pahasti ei mõju. Sellest vahejuhtumist on nüüd möödunud üle poole aasta ning mitte kordagi ei ole Marta nõudnud, et vaatame „hunti ja jänest“, mitte kordagi ei ole ta seda varem nii armastatud ja kümneid kordi vaadatud multifilmi meenutanud.
Minule oli see vahejuhtum õppetunniks lapse usaldusest. Marta oli ehk isegi märganud, et kõnealuse multifilmi vaatamine muudab teda kuidagi võitlushimulisemaks, kuid ta ei suutnud ise filmist loobuda. Kui nüüd mina emana sekkusin ning Marta jaoks probleemi sõnadesse panin ning sellest vabanemiseks ka lahendust pakkusin, ei kahelnud Marta hetkekski ema sõnades. Ta oli koheselt veendunud selles, et ema soovib talle parimat tema jaoks multifilmi keelates. Kuidas on lood meiega – kas oleme valmis viima makulatuuri või viskama ära need lehed ja raamatud, DVD-d ja CD-d, mille kohta Jumal meile ütleb, et need ei mõju meile hästi? Kas oleme koheselt nõus keerama kinni TV-nupu, kui kuuleme oma südames Püha Vaimu häält, mis meile ütleb: „Armas laps, see ei ole sulle hea...“
Kauni ja imelise märkamine argipäevas
Ühel hommikul koos perega hommikueinet süües jälgisin, kuidas Anna tõstis lusikaga klaasist piima oma taldrikule, lasi sellel taldrikusse voolata ja tõstis siis piima taas lusikaga taldrikust klaasi. Kavatsesin just suu avada, et käskida Annal toiduga mängimine lõpetada, kui minu pilk peatus voolaval piimal. Piim sädeles päikesevalguses ning selle voolamisel kostis mõnusalt vulisevat häält. Piim võttis lusikasse sattudes lusika kuju, taldrikusse voolates taldriku kuju ning tagasi piimaklaasi voolates kadus ta ülejäänud piima hulka märkamatult ning jälgi jätmata. (Ilmselt kandis see nähtus põhikooli füüsikatunnis vedeliku jäävuse seaduse nime või midagi sinnapoole.)
Sõime tavalist, igapäevast hommikueinet, kuid väikese Anna jaoks peatus tol hetkel teda ümbritsev melu ja sagin, tema nägi vaid seda piima ja lusikat ning see voolamine oli tema jaoks väikene ime, midagi erilist, midagi enneolematut, mida ta ehk kunagi varem polnud just niiviisi osanud tähele panna. Heinakõrtel pärlendavad kastepiisad suvehommikusel päikesetõusul, saapa all kriuksuv ja krudisev lumi talvisel jalatuskäigul, murulõhn peale niitmist või värskendavat vihmasahmakat – kas peame seda kõike ja paljut muudki endastmõistetavaks igapäevaelu osaks? Kui paljut me märkame tõeliselt, südamega kõigest sellest kaunist ja südantsoojendavast, millega Taevaisa meid igal päeval ümbritseb... Väikestel lastel leidub tihtipeale rohkem silmi, kõrvu ja südant, märkamaks ja olemaks tänulik nähtuste ja asjade üle, mille nimegi nad ei tea. Jah, kindlasti tuleneb see osalt ka lühikesest ajast, mille väike laps on siin maa peal elades veetnud – tal lihtsalt pole olnud võimalust näha oma lühikese elu jooksul kuigi mitut päikesetõusu. Ent liigagi sageli käitume meie, suured inimesed, nagu oleksime elanud siin maa peal juba sajandeid ja nagu ei oleks meie jaoks siin elus enam midagi kaunist, imelist või erakordset.
Lapse lähedus oma vanemaga
Väikese lapse lemmikpaik on oma emme või issi süli. Meie Anna jaoks on lausa rituaal see, kuidas ta emme sülle tuleb. Ta seab ennast sisse mõnusalt ning hubaselt, oma pepule kõige sobivamat kohta otsides ning jääb siis mõnusalt, ema rinnale nõjatudes, tema käsivarte embuses „nurru lööma,“ tavaliselt mõnda raamatukest lehitsedes. Laps tahab emme sülle eriliselt siis, kui ta on haiget saanud või muudmoodi pettunud. Siis pole palju vaja, väike kallistus või haigele kohale pealepuhumine, ning valu ongi läinud. Pisike jookseb emme juurde, tahab emme sülle eriliselt ka siis, kui tal on miskit hästi läinud, ta on midagi toredat kogenud, näinud või teinud. Milline tore jutuvada tema suust siis voolab ja kui rõõmus ta on oma väikeste kordaminekute üle! Kummaline on see, et laps ei vaja selleks meeldetuletust, „oi-oi, mine nüüd emme või issi juurde, küll tema lohutab“, vaid ta teeb seda otsekui iseendast, pikemalt kaalutlemata. Ta läheb emme juurde, sest oma lühikese elu jooksul on ta nii palju kordi kogenud, kuidas emme kallistus ja lohutus aitab valul mööda minna. Ise mäletan, kuidas ma lapsena ootasin ema õhtuti koju eriliselt siis, kui mind taaskord vaevas migreenihoog. Minu üksikhooldajast ema tegi tööl pikki päevi ning mind vaevasid tihti hirmsad peavalud. Mäletan, kuidas peavalu jäi väiksemaks juba pelgalt pilgust emale, ema lõhnast ja tema hääle kuulmisest, kui ema koduuksest sisse astus.
Nii igatseb ka Taevaisa, et meie jookseksime oma murede ja rõõmudega ikka Tema juurde, tooksime siiras palves Tema ette oma valusid ja pettumusi, et Tema võiks meile lohutust ja leevendust tuua. Ja mitte ainult siis, kui me oleme oma usuelus alles väikelapsed, vaid ka siis, kui oleme Jumalaga koos käinud juba kümme, kakskümmend või rohkem aastat. Jumalal on heameel kuulda meie „rõõmsat jutuvada“ ka siis, kui meil on miskit hästi läinud. Kindlasti põhineb suur osa lapse igatsusest emasüle järele ka füüsilisel puudutusel ja füüsilisel lähedusel, mida meie ju Taevaisaga ei tunneta. Usun siiski, et see on ajutine, maine puudujääk. Usun, et tegelikult igatseb Taevaisa meiega ka füüsiliselt kohtuda ja meid oma embusse haarata siis, kui käesolev, pisarate ja valu „vaatus“ maailma ajaloos on läbi saanud.
Lapse vahetus
Usun, et Taevaisa soovib meid õppivat midagi lapse vahetusest, julgusest ja kompleksivabadusest suhetes ümbritsevate inimestega. Hiljuti käisin ma koos Martaga päevakruiisil Tallinnas. Marta käis siis kahekesi oma vanaemaga, minu 70-aastase emaga Nukuteatris ja Nukumuuseumis. Nukumuuseumis oli üks vanem meesnäitleja esitlenud teatri nukkusid kohaletulnud vanematele ja lastele. Mees oli ka lastele küsimusi esitanud, muuseas küsides, kus linnas nad elavad. Minu ema vastas Marta eest, et Marta elab Soomemaal Järvenpää linnas. Onu küsis seejärel Martalt, kas Järvenpääl on ka nukuteater, mille peale Marta vastas: „Ei, Järvenpääl ei ole nukuteatrit. Järvenpääl on kirik.“ Milline ebatavaline olukord oma kirikust/usust rääkimiseks! Minule ei oleks pähegi tulnud kuskil nukuteatris võhivõõrale meesnäitlejale rääkima hakata, et käin kirikus! Kas pole imeline, et kolmeaastane laps, keda vaevalt et võib usklikuks või kristlaseks pidada, kes Jumalast veel kuigipalju ei tea, tunnistab oma veel olematust usust ja suhtest Jumalaga nii vahetul kombel, nii julgelt ja eelarvamustevabalt! Miks siis ometi mina, üle kahekümne aasta koos Jumalaga eluteed käinud inimene, lasen pea iga päev käest hindamatuid võimalusi Jumalast tunnistamiseks, sest olukord ei tundu olevat sobilik, inimesed ei tundu olevat vastuvõtlikud ja mina ise ei tundu endale tol hetkel tunnistamiseks parimas vormis olevat...
Usaldamine, läheduse otsimine, kauni märkamine ja vahetus – need on vaid mõned omadustest, mida Jeesus ehk võis silmas pidada, kui Ta tõi meile eeskujuks väikese lapse. Olete nõus, et kõigi nende omadustega võiks iseloomustada ka vastpöördunud kristlase innukat, lausa kirglikku suhet Jumalaga? Võib-olla ongi lapsed meile antud selleks, et võiksime neilt õppida, kuidas vabaneda aastatega kogunenud maneerlikkusest, formaalsusest ja õõnsusest oma suhtes Jumalaga ning saada taas LAPSEKS oma Taevasele Isale.
In English