Jätkates jaanuarikuus alustatud mõtiskluste seeriat kristliku kasvamise teemadel, tahaksin täna kirjutada abielust. Kas meie kristlik kasv peaks kuidagi väljenduma ka meie suhetes lähedastega ja meie abielus? Kuidas mõõta oma kasvu ja arengut abikaasana, milles see peaks väljenduma?
Isiklikust kogemusest rääkides: olen olnud abielus veidi üle kuue aasta. Aeg ei ole väga pikk paljude staažikate abieluinimestega võrreldes, kuid mingeid järeldusi julgen ka mina oma kogemuste põhjal teha. Üks peamisi järeldusi, mille olen võinud teha, on see, et abielu on Jumala käes võimsaks töövahendiks meie kasvatamisel. Õpetussõnade 27:17 ütleb: ”Raud ihub rauda ja inimene ihub teist.” Paar salmi edasi loeme teistki kirjeldust lähedasest inimsuhtest: ”Otsekui vees pale peegeldab palet, nõnda vastab inimsüda inimesele” (Õp 27:19). Siin on Saalomon toonud välja abielu kaks poolt, valutekitava lihvimise ning abikaasadevahelise läheduse armsuse. Raske on kujutleda abielu, milles kogetaks vaid üht neist poolustest.
Kõige rohkem on mind ihunud ja lihvinud vaatenurkade, iseloomude ja käitumismallide erinevused. Oleme abikaasaga mitmetes asjades sarnased, kuid paljudes asjades ka teineteise vastandid. Usun, et Jumala plaan ei ole lihvimise käigus tahuda meid abikaasaga teineteise sarnaseks, vaid Jeesuse sarnaseks. Eks harjumustes ja käitumistavades toimub aja jooksul kindlasti lähenemist ja sarnastumist, see hõlbustab igapäevast elu ja suhtlemist. Siiski usun ma, et Jumala plaan on ennekõike muuta meid Jeesuse sarnaseks. Kui me mõlemad läheneme Jeesusele ja muutume Temaga sarnasemaks, siis lähenema me ju ka teineteisele ja loodetavasti muutume ka teineteisega sarnasemaks. Nii ongi kristlikus abielus, eeldusel, et mõlemad abikaasad on avatud ja siirad nii oma abikaasa kui ka Jumala suhtes, raskem üksteisest lahku kasvada kui mittekristlikus abielus. Kindlasti võib ka mittekristlikus abielus esineda abikaasasid ühendavaid aateid või harrastusi. Kristlikus abielus ühendab abikaasasid siiski midagi palju holistlikumat, kõikehõlmavamat. Meil on ühine Jumal, keda me armastame, teenime ja järgime. Meil on ühine moraalikoodeks, mida väärtustame. Meil on ühine päev, mil me oma jalga peatame. Meil on ühine Sõna, mida me uurime ja millest ammutame jõudu ning tarkust. Kindlasti leidub kristlastest kaasadel ühist ka eluviisides ja harrastustes.
Kurb, et abielu ning paarisuhtega on tänapäeva maailmas läbi põimunud nii palju müüte ja illusioone. Viimastel kuudel on siin Soomemaa raadiokanalitel kõlanud palju kordi noorukese, kuid väga populaarse laulja ja laulutegija Anna Puu laul ”Kolm väikest sõna”. Otsetõlkes kõlavad selle laulu sõnad järgmiselt: ”See on tavaline väike eramaja / kus toidulõhnu sisenedes tunned./ Esikus on kolme mõõtu kingi, / aga armastus ei ela siin enam. / Üks valis plaadimängijasse plaate / ja teine tapeedimustri elutoa seinale./ Õhtusöök kahele küünlavalgel, / siiski armastus ei ela siin enam, / siiski armastus ei ela siin enam.
Laulja jätkab kirjeldust pereelust, kuhu kuulub vanematele lisaks laps: ”Päeval üheskoos perena kolmekesi, / õhtul kahekesi, kumbki oma nurgas, / kahvatu ekraanivalgus peegeldumas kummagi näol, / sest armastus ei ela siin enam.” Refrääniosas korduvad sõnad: ”Minge üheaegselt magama, / öelge need kolm väikest sõna, / kui uks on jäetud praokile, / siis armastus võib tulla tagasi; / kolm väikest sõna.”
See laul peegeldab minu jaoks ühte tänapäeva maailmas levinud müüti, et abielu ja pereelu toob kaasa (romantilise) armastuse surma. Tarbimisühiskond ja -mentaliteet ei ole huvitatud inimsüdame lihvimisest või iseloomude vormimisest mingi eeskuju sarnaseks, vaid motolause on ”kõik mulle, kohe ja praegu”. Armumise esmast huuma ning joovastust ning kirgede möllu peetakse eesmärgiks, mida taotleda ning mida ülal hoida. Kire möödumist peetakse märgiks sellest, et armastus on otsa saanud ning vaja on otsida uus kireobjekt.
Kindlasti soovib Jumal, et abielu rahuldaks abikaasade seksuaalseid vajadusi, see on toimiva paarisuhte üks aluseid. Kuid see ei ole paarisuhte peamine eesmärk vastupidiselt populaarkultuuri poolt esitatud illusoorsele maailmale. Ning reaalsus on see, et kui majja sünnib lapsi, siis nõuab nende eest hoolitsemine vähemalt nende elu esimestel aastatel lõviosa vanemate ajast, energiast ning tundekapasiteedist.
Suur kunst on minu arvates see, kuidas hoida oma abielus tasakaalus eelpool mainitud Õpetussõnades toodud abielu kaks poolt, abikaasadevahelise lihvimise ja inimsüdamete peegeldumise poolt. Peredes, kus tähtsaim on vältida konflikte, hõõgub tihtipeale tuli tuha all ning varjatud pinged löövad välja erinevate (tervise)häiretena. Samas jääb hellust ja soojust vajaka nendel paaridel, kes on otsustanud, et kõik erimeelsused tuleb alati ja igal juhul koheselt lahendada, vahendeid valimata. Osade paaride jaoks on helluse jagamine ja inimsüdame peegeldamine nende igapäevase elu loomulikuks osaks, nemad peavad ehk pigem õppima väljendama erimeelsusi. Paremini, ülesehitavalt erimeelsusi lahendama õppimine tuleb kasuks kindlasti kõigile, nii paaridele kui vallalistele, vanadele kui noortele.
Kui hea, et meil on Taevaisa, kelle poole võime pöörduda, kui paarisuhtes tundub olevat raskusi ja väljakutseid. Veelgi parem, kui on võimalik palvetada koos abikaasaga. Ei tasu unustada ka professionaalset abi, paariteraapiat ja -nõustamist, mille toel nii mõnigi abielu on pääsenud avamere tormide käest varjule rahulikku rannavette.
In English