Ma olin 11. septembril Peakonverentsis ühe komisjoni koosolekul, kui sain sõnumi New Yorgis ja Washingtonis arenevatest traagilistest sündmustest. Mäletan, et tundsin kummalist ebareaalset tunnet, et see ei saa tõepoolest sündida, sellele järgnes kaastunne ja sügav kurbus nende pärast, kes olid toimunust puudutatud. Me palvetasime loomulikult nende tuhandete inimeste pärast, kes kannatasid selle tragöödia tõttu.
1970-ndatel aastatel veetsin ma umbes 7 aastat, teenides New Yorgi piirkonnas kogudust ja sealseid inimesi. Seal elades ja töötades õppisin austama ja hoolima selle vägeva piirkonna inimestest ja nende püsivust erinevate probleemidega toimetulemisel. Kui ma kuulsin rünnakutest, meenutas see mulle, et elu on kaduv ning on tähtis, et me säilitaksime lähedase igapäevase ühenduse Kristusega, jagades teistega lootust paremast maailmast, mis saabub, kui suur võitlus Kristuse ja Saatana vahel lõpeb Kristuse peatsel teisel tulemisel.
Ma olen tänulik selle pärast, kuidas seitsmenda päeva adventkogudus oli suuteline abistama ja teenima nii paljusid inimesi New Yorgis ja Washington D.C.-s sellel raskel perioodil. On tõeliseks õnnistuseks, et see teenistus jätkub nendes kahes olulises linnas ja paljudes teistes paikades.
Neil päevil tähistame selle tragöödia kümnendat aastapäeva. Paljud meist on igavesti muudetud selle valu ja kannatuse tõttu, mille tunnistajateks olime, lugude tõttu, mida kuulsime, ja ka isikliku kaotuse pärast.
Kui ma vaatan meie kirikule 10 aastat hiljem, näen ma gruppi pühendunud usklikke, kes on ümbritsevale maailmale rahu ja õigluse tulesammasteks. Ma näen usukogukonda, kes pühib ära valu ja kannatust siin ja praegu, kuid suunab pilgud maale, mis tehakse uueks. Me igatseme seda päeva, mil inimelude kadumine saab olema kauge mälestus, mil Kristus teeb lõpu surmale, pisaratele ja kannatusele. Tema teine tulemine ja uus maa, mille Ta loob, teeb lõpu selle maailma kannatustele ja patule, nagu Ilmutusraamat meile seda räägib.
2001. aasta 11. septembril meenutati meile, et meie maa on võitlusväli. Hea ja kurja jõud on meie ümber sõjas ja süütud inimesed hukkuvad. Kuid me teame, et kannatamine lõpeb kord. Meie lootus on meie armastaval Jumalal ja Päästjal, kes jagab meie valu ja kellel on lahendused nendele probleemidele, millega me kokku puutume. Milline eesõigus on lugeda Tema lunastusplaanist, mis on kirjas Piiblis, autoriteetses Jumala Sõnas.
Missugune eales on võitlus – ja ärge kaotage julgust, kui paistab justkui, kurjus saab hetkeks võidu –, pidage meeles, et lõpuks Jumal ”neelab surma ära igaveseks ajaks. Ja Issand Jumal pühib pisarad kõigilt palgeilt” (Jesaja 25:8).
Minu lootus on, et me jätkame kirikuks olemist, kes ühineb, et näidata Jumala armastust sõpradele ja naabritele, nii rõõmu kui ka läbikatsumiste aegadel. See on minu lootus, et kesk tragöödia meenutamist jagame me lootuse sõnumi jagamist, kui me vaatame ette Kristuse peatsele tulemisele.
Olgem kõik julgustatud ja lohutatud, uskudes sellesse, mida Jumal ütles Jeremija 29:11: ”Sest mina tunnen mõtteid, mis ma teie pärast mõlgutan, ütleb Issand: need on rahu, aga mitte õnnetuse mõtted, et anda teile tulevikku ja lootust.” Uuendagem oma isiklikke ja kiriku püüdlusi lootuse jagamisel teistega nii sõnades kui ka kristlikus teenistuses Jumala auks.
In English