Pärnu adventkogudus tähistas oma Karja tänaval asuva kirikuhoone 100. aastapäeva terve nädal kestnud ürituste sarjaga, mis tõi külalisi nii erinevatest Eesti kogudustest kui ka suve pealinnast endast.
Soovin näha noori, kes on oma elu Jumalale pühendanud. Nii haaran kinni igast võimalusest sellele omalt poolt kaasa aidata. 21. märtsil sain e-kirja, milles, muuseas, oli lugeda:
"Tuletan meelde (ja ei imesta, kui mõned teist kuulevad sellest üldse esimest korda), et 31. märtsil on noorteosakonna rahataotlusprojektide laekumise tähtaeg. Ärge magage maha!
Ivo"
Järgnesid mitmed e-kirjad ja telefonikõned. Kutsusime kokku meeskonna ja tegime ajurünnaku. Jumalal oli muidugi oma plaan olemas ja Ta esitas selle meile juba päris alguses: teil on võimalus kirjutada projekt ja teie kogudusemajal on tulemas auväärne 100. aastapäev. Need kaks asja sobisid väga hästi kokku. Edasised arutelud käisid juba selle üle, kuidas asi teoks saaks. Siinkohal tuleks küll ära mainida, et kõik sujus nagu kellavärk, mina tundsin ennast kui tavaline hammasratas – tegin ühe nõksu ja kõik teised tegid oma nõksud. Ma ei teadnud küll, kuidas see võimalik oli, sest igapäevaelus tundsin tihti, et meie “hambad” ei ole kohakuti. Kui aga aeg tiksuma hakkas, tekkis tõesti õlg-õla tunne. Meister tegi oma tööd.
Selline osaduse atmosfääri kestis algusest lõpuni – planeerimiskoosolekutel, ürituse kestel ja ka viimasel kokkusaamisel, kus puhkasime tööst ja analüüsisime, kuidas meil läks.
Ühiste ootuste kõrval olid kindlasti ka igaühel isiklikud lootused, vastavalt siis tööülesannetele. Giidid ja abilised ootasid möödakäijaid, kes nende kutse peale tuleksid uudistama kogudusehoonet ja uuriksid ajaloostendi, mis oli üle külvatud uutest ja vanadest fotodest. Raamatumüüja süda naeratas, kui ta nägi külastajate huvi selle vastu, mida ta oma letile hoolikalt välja oli pannud. Teemeister oli rõõmus, kui ta nägi kuidas termosed aina tühjenesid ja peagi tuli küpsisekorvi varusid täiendada. Ja lastetunni õpetaja... jutt ja naer, nutt ja pisarad. Seda rõõmu ja muret mõistavad päriselt vist ainult need, kes ise on isad ja emad.
Kuid nüüd – meie, noored. Need, kelle vastu näib maailmas kõige suurem sõda olevat. Kirik ei tundu just väga ahvatlev koht olevat, kuhu minna. Lootus on, et saaksime jagada oma kogemustest Jumalaga, julgustada ja olla sõbraks, ükskord ometi leida lahendused neile lõpmatutena näivatele probleemidele. Noorteosakonna projektikonkurss, sealt sai ju see ettevõtmine alguse. Viimaks ka proviisor, niimoodi teda kutsuti. Küll tal oleks tore, kui inimesed enne haiglat ja apteeki ka tema juurest läbi astuksid. Vahest leiaksid nad just sealt leevendust oma hädadele ja mine tea, äkki saavad teada oma tõelise vajaduse – Tema järele, kes hingevalu ravimit pakub.
Kuidas siis läks?
Pühapäev, 14. august – ärkasime varakult, et järgida paikapandud plaane. Kell 8.00 hakkasid kiriku juures ettevalmistustööd ja 11.00 olime valmis alustama. Ürituse kava nägi välja selline: iga päeva hommikul, pühapäevast reedeni toimusid laste piiblitund, noortetund ja tervisetund, peale seda oli teepaus. Õhtuti oli igal päeval erinev programm. Raamatute müük oli avatud terve ürituse ajal. Samuti olid ka maja uksed lahti ja igaüks, kes soovis, võis tutvuda selle 100 aastat vana ehitisega. Kirikusaali ja hoovi täitis muusika, mis meeli rahustas.
Õhtune programm
Kui hommikuses osas toimunu kajastas meie koguduse koosolekuid, mis toimuvad aasta läbi, siis õhtuti oli kava pisut erilisem. Pühapäeva pärastlõunal oli pärlitöö, mille juhendaja oli Monika Kruuse ja ta andis võimaluse kõigile huvilistele oma käsitööoskused proovile panna. Soovijad võisid valmistada pärlitest ingli. See oli päris keeruline, eriti neile, kes selle tööga enne kokku puutunud polnud. Aeg läks meisterdades uskumatult kiiresti, kuna õhkkond oli positiivne ja juhendaja oma ala professionaal. Pühapäeva õhtul oli kontsert elektriorelil, esines organist Rein Kalmus ja viiulil tema tütar Mervi Kalmus. Kaks filmiõhtut, esmaspäeval ja kolmapäeval, olid teemadel “Suhted” ja “Andestus.” Võiks ju eeldada, et sõna “filmiõhtu” toob kohale hulgaliselt inimesi, kuid ometi see nii ei olnud. Aga kui tihti me isegi sisse astuksime mõne maja hoovi, kus tänavanurgal on kirjutatud “Filmiõhtu”? Veel enam, kui kohalik seltskond ei jaga meie maailmavaadet. Teisipäev oli taas muusikaga sisustatud, kui külalised Võru adventkogudusest koos saalisviibijatega laulsid Loojale kiituslaule. Neljapäeval külastas meid Eesti Karskusliidu AVE esimees Lauri Beekmann, kes esitas väga huvitava aruande meelemürkide kohta. Muusikalise panuse andsid noored Haapsalu adventkogudusest.
Reede ja hingamispäev olid taas üsna lähedased sellele, mis meie kirikus neil päevadel ka tavaliselt toimub: reede õhtul palve - ja tänukoosolek, hingamispäeva hommikul piiblitund gruppides ja jutlus, kus seekord kõneles pastor emeeritus Mati Ploompuu. Õhtul oli samuti koosolek, sõna jagas Toomas Lukk Tartu adventkogudusest, muusikalise osa sisustasid meie oma koguduse inimesed ja viiuldaja Anne Lukk Tartu kogudusest.
Nagu algul juba mainitud, oli õhkkond meeldiv kogu ürituse vältel. Tegu ei olnud ju ka mingi väga suure projektiga, kuid kindlasti andis see indu ja väärtuslikke kogemusi. Nii läheb aeg edasi ja kell tiksub, võllid ja hammasratad teevad tihedat koostööd ja püüavad end allutada Meistri tahtele, kes neid paika asetab, puhastab ja õlitab.
In English