Kõige hullem on möödas. Või noh, ma loodan, et on. Asi on nimelt sellessinases apokalüptika kursuse essees. Ma kütsin ennast laupäeva õhtuks ikka nii üles, et pühapäeva hommikul olin kell kümme raamatukogus platsis nagu kümme kopikat, ihuüksinda muidugi. Normaalsed inimesed magavad siin sellel ajal. Algus oli muidugi kõige raskem. Seisad raamaturiiulite vahel, mingi paberileht näpus, kuhu sa oled oma mõttepojukesi üles märkinud, ega tea tegelikult, kust ja kuidas alustada. Tunned, kuidas kõhus on paha tunne ja sa pead suurepärase panic attack'i jõuga alla suruma. Sest sellest ei oleks eriti palju kasu, kui sa pikali viskaks ja jalgadega trambiks ja teataks, et sa ei saa ega taha ega oska. O...
[...]
Loe edasi blogist
In English