Oli hingamispäev, 30. jaanuar 2010. Tartu adventkoguduses toimus tänujumalateenistus. Meenutati päeva seitseteist aastat tagasi – 31. jaanuari 1993. aastal. Tol päeval sai Tartu adventkogudus tagasi oma kirikusse.
1963.a jaanuaris võeti koguduselt kogudusemaja ja vastu anti kasutada Sõbra tänaval asuvas paljude tornidega kirikus keldrisaal. See saal tuli ümber ehitada meie jumalateenistuste pidamise jaoks. Ehitustöö pidime tegema kuu aja jooksul, mille lõpul tuli anda linnavõimudele üle oma maja.
Neil aastail, mil tegutsesime keldrisaalis, ehitati meie maja ümber lasteasutuseks. Niisiis eelnes 31. jaanuari 1993.a taas sissekolimisele ligi poolteist aastat kestnud põhjalik “tagasiehitamine”, et maja saaks täita endist funktsiooni. “Tagasiehitamise” käigus tulid uuendada ka katus ja vahelaed, mis olid vahepealse 30 aasta jooksul amortiseerunud, sest katus oli katki ja jooksis läbi. Nendel kriitilistel aastatel – 1963.a ja 1993.a – oli Jumal pannud meie kogudust juhtima mehed, kes olid energilised ja teadsid ehitustöid. Jutlustaja vend Eduard Murd juhtis ehitustöid uues kohas Sõbra tänaval, nii et need ruumid said meie jaoks sõbralikuks. Jutlustaja vend Tõnu Jugari juhtimisel valmis koos vana taastamisega ka juurdeehitus, kuhu toodi Tallinnast ka Eesti adventkoguduste liidu keskus.
Tartu adventkogudus on 106 aastat vana. Üle poole oma tegutsemisajast on ta olnud võõrastes üürikorterites. Üldse on kogudus olnud võõrsil kümnes kohas Tartu linna eri piirkondades. Üle kümne aasta kasutati Võru tänav 10 asuvat võõrast ruumi. Paljusid kohti (ja mitmeid tänavaid), kus peeti meie jumalateenistusi, ei ole üldse enam olemas. Südalinnas laiuvad majade ja kaubamajade asemel pargid. Jälgi eelnevast linnapildist võib näha veel vaid muuseumides.
Kui me 1944. aastal sõdurite autoga Tartusse sõitsime, suitsesid Lille tänaval veel ahervaremed. Umbes kuu aega oli Tartu olnud rindelinn. Emajõgi oli hoidnud rinnet paigal. Lille tänaval ja Riia tänava parempoolsel mäeküljel olid hävinud kõik puumajad. Paljastus mägi, mis oli olnud varem majade siseõues. Mõtlesime, et selline on olnud paljude linnade saatus meie planeedil. Meiegi kirikumaja oli tulekuumuses tuld võtnud, seda näitasid põlengujäljed. Vend Karl Murd, kes elas kirikumajas tollal majahoidjana, oli rinde tulekul koos abikaasaga kohale jäänud. Nemad olid selles piirkonnas ainukesed elanikud, kes julgesid kohale jääda. Vend Karl Murd kasutas sõdurite abi, kes aitasid ämbritega tassida kustutusvett. Tollal oli kiriku keldris kaev. Karl Murd on üks neid unustatud kaengelasi, kelle teod on jäädvustatud taevases mälestusteraamatus, ja saab tunnustuse omal ajal. Kui see mees ei oleks olnud nii kohusetundlik, oleksid olnud meie ees samuti suitsevad hoonerusud nagu teistel. Koguduseliikmed, kes nägid meie püstiolevat maja, nutsid. See oli ja on näide sellest, kuidas Jumal ühe nõrga ja astmahaige mehe kaudu tegi kogudusele ime palvelat säästes. Lille tänaval oli veel kaks palvelat, mis hävisid. Kui vend Karl Murd sellel septembripäeval meile vastu tuli, suitsune ja tahmane, ütles ta: “Ma elasin põrgus ja olen seda oma silmaga näinud.”
Iga kord, kui seisan selle mehe haual, mõtlen tänuga ka sellele, et meie koguduses on veel inimesi, vanu usukaaslasi, kes korrastavad tema hauda.
Koguduse tööst rääkides on selge, et koguduse igale tööharule aitab kaasa esinduslik kirik või palvela. Lille tänaval ainsana säilinud kirikumaja andis kogudusele võimaluse viljakaks tegevuseks. Oma tegevuse kõrgaastatel on adventkoguduse jumalateenistusi hingamispäeviti olnud Tartus kolmes kohas üheaegselt. Üks neist, kultuurimaja Kalevi tänaval, on praeguseni alles.
Tartu adventkoguduse vanem ajalugu räägib, et kogudusemaja Lille tänaval valmis lühikese ajaga. Ehitustöid alustati aprillis 1929. aastal. Esimene jumalateenistus koos Kristuse surma mälestusteenistusega toimus 29. detsembril samal aastal. Maja ametlik sisseõnnistamine toimus 1930.a augustikuul koos adventkoguduste Eesti liidu peakoosolekuga. Õnnistamistalituse viis läbi tollane Balti uniooni esimees vend Babienko. Ta kasutas teenistusel Saalomoni sõnu Jeruusalemma templi õnnistamisel. Tol hetkel ei teadnud keegi arvata, mis toimub majaga kümne aasta pärast, kuigi Euroopa oli juba ärevil Hitleri võimuletuleku tõttu Saksamaal.
Selle järgneva kümne aasta kohta olgu esitatud mõned tähtsamad ja haruldasemad töölõigud Tartu koguduse tegevusest. 1930. aasta 26. oktoobril alustati kõnede seeriat raadioringhäälingu kaudu. Koguduses oli jõukaid inimesi ja nii saadi annetusterahaga osta kallid seadmed. Raadiotöö toetuseks saadi kolmandiku osas abi liidult. Raadios toimusid ka mitmed kontserdid. See tegevusharu muutus koormavaks ja lõpetas oma tegevuse 1933. aasta märtsi lõpul.
1931. aasta lõpul saatis Tartu adventkogudus esimese misjonäri, Amanda Nukka, Eestist Aafrika misjonipõllule Sierra Leonesse.
Noorte osakonna (MV) kohta võib märkida, et Tartu koguduse osakond oli asutades – 1919. aastal – üldse esimene adventkoguduse osakond Eestis. Liikmete arv oli 1930ndateks aastateks kasvanud 50ni. Mõnedki osakonnaliikmed olid väljastpoolt koguduse ringkonda. Liidu ulatuses suunas noorte tegevust ühtse programmiga kõigile kogudustele kuukiri “Juhised Noortele”. Tartu noorteosakonnal oli olemas oma 1929.a asutatud käsitsikirjutatud kuukiri “Sihiraiujad”. Sellest on säilinud üks eksemplar.
Laste pühapäevakoolis oli neil aastail üle 100 õpilase, kellest suur osa olid mitte-koguduseliikmete lapsed.
Tabiita-grupp valmistas ja parandas riideid ja jalanõusid puudustkannatajatele. Oma heategevuskulude katteks valmistati mitmesuguseid väärtuslikke käsitööesemeid ja müüdi neid.
Ravigrupp külastas ja ravis vaesemaid haigeid dr Paul Elleri juhtimisel. Töö muutus koormavaks ja 1933.a võeti ametisse palgaline medõde, kelle palgast 2/3 maksis liit. 20 ravigrupi liiget töötasid peaaegu pidevalt. 1933.a lõpetasid ravigrupi liikmed ja mõned teised – kokku 19 inimest – Tartu Punase Risti samariitlaste kursused ja said diplomi. Nad asutasid Punase Risti 2. kolonni ja valisid oma juhtkonna. Neil oli ka oma kassa. Nad töötasid ravigrupiga koos oma liinis. Tervishoiu ja haigeravi teemadel korraldati loenguid, mida ilmestati valguspiltidega.
Üheks suuremaks sündmuseks Tartu adventkoguduse hoolekandesüsteemis oli 1933.a 14. märtsil avatud supiköök. Peaaegu kogu inventar, mis selleks vaja oli, küttepuud ja toiduained, saadi koguduseliikmetelt annetusena, mis nõudis suuri ohvreid. Oli ka inimesi, kes olid võimelised suuri ohvreid tooma. Paljud koguduseliikmed olid talupidajad ning tõid meelsasti toiduaineid ja küttepuid. Iga päev keedeti 25 liitrit suppi, mida jagati 21 inimesele, kellest pooled olid koguduseliikmed. Peale selle andsid oma algatusel veel tasuta lõunaid 4 inimest 154 korral. Kogu selle tegevusega töötas kaasa seitse inimest, kes ei kuulunud kogudusse. Nii tervishoiualaselt kui ka majanduslikult inimesi toetades sai paljudele kätte näidatud elutee.
Nende lakooniliste märkmete kaudu on püütud näidata tegevust kogudusemaja algusest 1930.a kuni nõukogude valitsuse tulekuni 1940. aastail. Peale tegevuse, mis toimus koguduse osakondades, oli sellele perioodile iseloomulik evangeeliumi kuulutamine neli korda nädalas. Ajuti toimus see ka tihedamini, kui üüriti ruume suuremate piibliseminaride jaoks.
Nõukogude ajal jätkus töö Lille tänava majas kuni 1963. aastani, kuid toimus uutes tingimustes ja uues vormis. Majanduslikku heategevust ei saanud enam olla, kuid inimesed töötasid haigeravi ja hingehoiu alal ikka edasi, täites Kristuse käsku. Eks seegi tegevus ole jäädvustatud suuremas mälestusteraamatus. Loodame, et kuni Kristuse tulekuni täidab see maja oma ülesannet ja väärib oma olemasolu.
In English