Oli hingamispäev, 30. jaanuar 2010. Tartu adventkoguduses toimus tänujumalateenistus. Meenutati päeva seitseteist aastat tagasi – 31. jaanuari 1993. aastal. Tol päeval sai Tartu adventkogudus tagasi oma kirikusse.
1963.a jaanuaris võeti koguduselt kogudusemaja ja vastu anti kasutada Sõbra tänaval asuvas paljude tornidega kirikus keldrisaal. See saal tuli ümber ehitada meie jumalateenistuste pidamise jaoks. Ehitustöö pidime tegema kuu aja jooksul, mille lõpul tuli anda linnavõimudele üle oma maja.
Neil aastail, mil tegutsesime keldrisaalis, ehitati meie maja ümber lasteasutuseks. Niisiis eelnes 31. jaanuari 1993.a taas sissekolimisele ligi poolteist aastat kestnud põhjalik “tagasiehitamine”, et maja saaks täita endist funktsiooni. “Tagasiehitamise” käigus tulid uuendada ka katus ja vahelaed, mis olid vahepealse 30 aasta jooksul amortiseerunud, sest katus oli katki ja jooksis läbi. Nendel kriitilistel aastatel – 1963.a ja 1993.a – oli Jumal pannud meie kogudust juhtima mehed, kes olid energilised ja teadsid ehitustöid. Jutlustaja vend Eduard Murd juhtis ehitustöid uues kohas Sõbra tänaval, nii et need ruumid said meie jaoks sõbralikuks. Jutlustaja vend Tõnu Jugari juhtimisel valmis koos vana taastamisega ka juurdeehitus, kuhu toodi Tallinnast ka Eesti adventkoguduste liidu keskus.
Tartu adventkogudus on 106 aastat vana. Üle poole oma tegutsemisajast on ta olnud võõrastes üürikorterites. Üldse on kogudus olnud võõrsil kümnes kohas Tartu linna eri piirkondades. Üle kümne aasta kasutati Võru tänav 10 asuvat võõrast ruumi. Paljusid kohti (ja mitmeid tänavaid), kus peeti meie jumalateenistusi, ei ole üldse enam olemas. Südalinnas laiuvad majade ja kaubamajade asemel pargid. Jälgi eelnevast linnapildist võib näha veel vaid muuseumides.
Kui me 1944. aastal sõdurite autoga Tartusse sõitsime, suitsesid Lille tänaval veel ahervaremed. Umbes kuu aega oli Tartu olnud rindelinn. Emajõgi oli hoidnud rinnet paigal. Lille tänaval ja Riia tänava parempoolsel mäeküljel olid hävinud kõik puumajad. Paljastus mägi, mis oli olnud varem majade siseõues. Mõtlesime, et selline on olnud paljude linnade saatus meie planeedil. Meiegi kirikumaja oli tulekuumuses tuld võtnud, seda näitasid põlengujäljed. Vend Karl Murd, kes elas kirikumajas tollal majahoidjana, oli rinde tulekul koos abikaasaga kohale jäänud. Nemad olid selles piirkonnas ainukesed elanikud, kes julgesid kohale jääda. Vend Karl Murd kasutas sõdurite abi, kes aitasid ämbritega tassida kustutusvett. Tollal oli kiriku keldris kaev. Karl Murd on üks neid unustatud kaengelasi, kelle teod on jäädvustatud taevases mälestusteraamatus, ja saab tunnustuse omal ajal. Kui see mees ei oleks olnud nii kohusetundlik, oleksid olnud meie ees samuti suitsevad hoonerusud nagu teistel. Koguduseliikmed, kes nägid meie püstiolevat maja, nutsid. See oli ja on näide sellest, kuidas Jumal ühe nõrga ja astmahaige mehe kaudu tegi kogudusele ime palvelat säästes. Lille tänaval oli veel kaks palvelat, mis hävisid. Kui vend Karl Murd sellel septembripäeval meile vastu tuli, suitsune ja tahmane, ütles ta: “Ma elasin põrgus ja olen seda oma silmaga näinud.”
Iga kord, kui seisan selle mehe haual, mõtlen tänuga ka sellele, et meie koguduses on veel inimesi, vanu usukaaslasi, kes korrastavad tema hauda.
Koguduse tööst rääkides on selge, et koguduse igale tööharule aitab kaasa esinduslik kirik või palvela. Lille tänaval ainsana säilinud kirikumaja andis kogudusele võimaluse viljakaks tegevuseks. Oma tegevuse kõrgaastatel on adventkoguduse jumalateenistusi hingamispäeviti olnud Tartus kolmes kohas üheaegselt. Üks neist, kultuurimaja Kalevi tänaval, on praeguseni alles.
Loe pikemalt märtsikuu Meie Ajast
In English