7. augustil algas Balti uniooni noortelaager, mis lõppes 10. augustil, samal kuupäeval nagu tänavune Eesti noortelaager. See oli korraldajate sõnul esimene uniooni noortelaager ja kõik olid elevil, sest kokku said Eesti, Läti ja Leedu noored. Laagrit korraldasid nende samade riikide noortejuhid, aga nende nimesid ei olnud kusagil protokollides, sest neid ei valitud, ja noortetööd ei olnud ametlikult olemas. Uniooni ei olnud ametlikult olemas. Oli aasta 1975.
Eesti liidu toonane noortejuht Rein Käsk ütles, et selleks ajaks oli noortetegevus koguduses elavnenud. „Ma ei mäleta, kes selle laagri algatas, aga eesti mees Ervin Aren abiellus leedu neiuga ja laager toimus tema äia kodus Joniškis. Mina sõitsin neljapäeval sinna kohale ja laager algas reede õhtul palvekoosolekuga, vend Jugar kõneles seal.“ Hingamispäevaks oli planeeritud kell kümme piiblitund, mis oli igale keelerühmale eraldi, ja jutlus tõlkimisega. Kõik sujus plaanipäraselt, kuni selgus, et jumalateenistusel on ka kuus miilitsat…
„Jumalateenistus oli alanud, kui kohale sõitis kuus miilitsat,“ meenutab Rein. „Leedus on katoliiklik taust ja küllap neil oli kirikuasjade suhtes rohkem respekti ja me saime aru, et nad ei sekku enne, kui jumalateenistus on lõppenud.“ Nii otsustasid laagri korraldajad, et jumalateenistus ei lõpegi. „Sellest sai minu elu pikim jumalateenistus,“ ütles Rein. „Saime ringi liikudes ja sagides kokku ja otsustasime, et ei lõpetagi jumalateenistust. Lätlastel oli pasunaorkester ja meil, eestlastel ansambel, kuhu kuulusid Rein ja Irene Kalmus (nüüd Vari), Edvin ja Edna Lips (nüüd Tuvi). Olid tunnistused ja sõnavõtud nii et panime kogu aeg edasi.“ Aga vahepeal pidi tulema lõunasöök. „Toidutoimkond toimetas toiduga ja samal ajal kuulasime, mis toimub, kõik oli ühes komplektis – osalt inimesed esinesid ja osalt sõid.“ Kui kell sai viis, läksid miilitsad ära, sest nende tööpäev lõppes. „Neil sai tööpäev läbi, aga meie jumalateenistus ei lõppenud,“ sõnas Rein seda toredat päeva meenutades. „Meil oli nii suur hoog sees. Me polnud seda nii planeerinud, aga me panime õhtul kella kolmveerand kaheteistkümneni edasi. Viimasena näitas üks lätlane slaide.“
Eestis toona tuntud ansamblis laulnud Rein Kalmus ütles viiekümne aasta tagust noortelaagrit meenutades, et oli siis üldse esimest korda Leedus ja sellest laagrist on jäänud eksootiline maik. „Kõige positiivsemana on meelde jäänud see, et me olime erinevatest riikidest. Meil ei olnud enne seda ju mingeid kontakte ja sellest laagrist kujunesid eriti lätlastega mul suhted, mis jäid aastakümneteks. Sealt kogunes paras hulk sõpru, kellega suhtlesime hiljem ka, ikka sai huvi tunda, kuidas neil läheb, ja nemad tundsid huvi meie vastu. Kõik hilisemad kontaktid said kogutud seal laagris ja jäime nende toredate noortega sõpradeks.“ Jumalateenistuse kohta ütles Rein, et miilitsat nähes tekkis võbelust küll. „Mina olin siis püha lihtsameelne noor ja ma ei saanud aru, kellele me kurja teeme, kui omavahel suhtleme ja rõõmustame.“ Reinul on siiski jumalateenistuse venitamine väga hästi meeles. „Minule neid asju korralduse poole pealt ei pühendatud, aga hiljem sain aru niimoodi, et organiseerijad panid omavahel paika, kuidas miilitsat summutada. „Nad olid niipalju viisakad, et ei hakanud meie teenistust segama, selle eest tuleb neile au anda. Üks kõneleja järgnes teisele ja kui sul on olemas lauluraamat, siis…“ naeris Rein. „Tüdimust sel jumalateenistusel ei tekkinud – vaikselt infot ikka liikus, mis tegelikult toimub. Kui me oleksime ära lõpetanud, oleks miilits korraldajad kohe kahvlisse võtnud. Aga küllastumist ei tekkinud, ajad olid ilmselt teised. See oli ilus ja tore aeg ja see on huvitav ja põnev mälestus poole sajandi tagustest aegadest.“
Rein Käsk rääkis, et maja peremees sai korralduse esmaspäeva hommikul miilitsaülema juurde ilmuda. „Meie laager kestis veel ka pühapäeval, aga siis miilitsat ei tulnud, sest neil oli puhkepäev, siis oli kuuepäevane töönädal.“
Esmaspäeva hommikul pidid Eesti noored ärkama kell neli, et jõuda Pärnu bussi peale. „See buss sõitis küll sealt läbi, aga tal ei olnud seal peatust. Ervin sõitis mootorrattaga bussile vastu, keeras siis bussi ette ja meieni jõudes sõitis bussi ees aina aeglasemalt. Bussijuht võis alguses päris vihane olla. Tüdrukud olid heleda aluse peale söega kirjutatud „Pärnu“ ja nad olid selle plakatiga tee ääres. See oli Eesti buss, võttis nad hea meelega peale. Peatusele lähemale jõudes sai siis bussijuht sellest kinnipidamise naljast aru,“ rääkis Rein.
Enne seda, kui Rein hakkas oma mootorrattal kodu poole sõitma, palvetati koos pererahvaga. „Läksime kumbki oma teele – mina Eesti poole ja peremees miilitsa poole. Ülejärgmisel hingamispäeval oli Haapsalu koguduse aastapäev. Ervin tuli ka sinna ja siis kuulsime, kuidas peremehel läks. Miilits oli küsinud, mis teil seal toimus ja peremees ütles, et oli soolaleivapidu. Selle peale ütles miilitsaülem, et kui teinekord midagi sellist on, siis teavitagu enne. Ja oligi kogu lugu.“
Läks kolm aastat ja Rein hakkas korraldama koos Märt Pärnaga noorte matkasid, seejärel ka noortelaagreid meie kodusel Piusaveerel. Balti uniooni järgmine noortelaager toimus 1990ndate alguses, kui puhusid juba vabaduse tuuled. „Siis ei olnud osalejaid enam nii arvukalt ja meeleolu enam selline, eks noortele ole keelatud vili magus,“ tõdes Rein.
In English