Jutlus postmodernses ajas II

Käsitlesin oma eelmises artiklis maailmavaatelisi muutusi, mis on Euroopas viimase paarisaja aasta jooksul aset leidnud. Tõdesime, et modernistlikule ajastule eelnenud premodernism ja religiooni iseenesestmõistetav olemasolu ühiskonnas on midagi sellist, mis on ammu ajaloo hämarusse vajunud. Meil ei tundu olevat midagi ühist selle keskkonnaga, milles varased kristlased elasid ja kuulutasid. Kuid nii mõnegi filosoofi väitel tähendab modernismi kokkuvarisemine võimalust tagasi minna selle juurde, mis oli enne, võimalust vaadata taas otsa premodernistlikule mõttelaadile ja näha paralleele premodernismi ja postmodernismi vahel, apostlite ja meie aja vahel. Käesolevas artiklis tahan nimetada nelja asja, mis võib meie maailma ja esimeste kristlaste maailma vahele hapra silla ehitada.  

Esiteks avatus vaimsele. Kui modernismi ratsionaalsus ja sekulaarne optimism kokku varisesid, taasavastasid paljud inimesed vaimsed (kuigi mitte tingimata religioossed) praktikad. Selline avatus vaimse osas on nüüd teistsugune kui premodernismi aegadel – enam ei ole sellel kohta avalikus diskursuses, see kuulub inimese privaatsesse sfääri. Enam ei ole moraalinormid ühtselt ja ühiskondlikult aktsepteeritavad, need toimivad individuaalsel tasandil. Kuid hoolimata erinevustest võime siiski tõdeda, et paljud otsivad pidepunkti endast väljaspool, paljud otsivad lootuskiirt valdavalt pessimistlikus maailmas. Ollakse avatud võimalusele, et kusagil on olemas vaimne abi, mis võib elu paremaks muuta ning lootust pakkuda, aga mida ei ole võimalik mõistuslikul või teaduslikul moel lõplikult ära seletada.  

Teiseks võib välja tuua, et esimese sajandi lõpus toimus kristlikus kogukonnas sügav sisemine muutus. Need, kes olid Jeesust oma silmaga näinud, oma kõrvaga kuulnud ja kes tunnistasid oma kogemusest, olid kõik surnud. Kristlikust kogudusest sai nüüd kogukond, mis pidi täielikult toetuma pühadele tekstidele ja suulisele pärimusele, kandes edasi lugu sellest, mis oli toimunud ja kuidas Jeesus oli maailma ajalugu muutnud. Kogudusest sai erilist lugu jutustav kogukond ning jutlustamisest sai üks peamistest viisidest seda lugu rääkida. Postmodernismi üks omadus on samuti rõhk lugudel, narratiividel. Tuleb ainult lahti lüüa mõni uudisteportaal või naisteajakiri, et mõista – head lood müüvad. Inimesed janunevad liigutavate, lootustandvate jutustuste järele. See tõdemus kutsub postmodernistlikus maailmas elavaid kristlasi üles rääkima oma elu lugu ja kristluse suuremat lugu viisil, mis oleks kaasahaarav ja paneks inimesi kuulama.  

Kolmandaks pidi esimese sajandi kogudus hakkama saama pluralistlikus keskkonnas, täpselt samamoodi nagu ka 21. sajandi kogudus. Koguduse hääl kõlab ka täna ühiskonnas, kus paljud hääled ja lood võistlevad inimeste tähelepanu nimel. Selles osas on meie maailm vägagi sarnane Peetruse, Johannese ja Pauluse maailmaga. Ka tol ajal oli religioosne laud erinevatest jumalatest lookas, ka siis oli olemas hulk võistlevaid narratiive maailma olemuse ja inimeste saatuse kohta. Sellises kontekstis jutlustada ja kristlikku usku kuulutada ei olnud kerge ei siis – Paulus teadis hästi, et tema sõnum kõlab paljude jaoks nagu totrus – ega ole ka praegu. Ometi jäi Paulus oma sõnumile ja kutsumusele kindlaks, kõneldes nii omade kui ka võõraste keskel erakordse kontekstitundlikkusega, leides ühenduspunkte enda ja kuulajate usu vahel ning olles avatud dialoogile. Sellisel moel toimides avastas ta ootamatuid hetki, mil inimesed olid vastuvõtlikud tema sõnumile ja Püha Vaimu mõjutusele, lastes oma elu muuta.  

Neljandaks ja kõige olulisemaks võib välja tuua Püha Vaimu töö. Apostlite tegude raamatu peaks tegelikult ümber nimetama Püha Vaimu tegude raamatuks, sest see kirjeldab järjekindlalt, kuidas Jumala Vaim püüab misjonitööd eest vedada, kuid kogudus ei jõua Tema initsiatiivile järele. Kogudus justkui lohiseb Jumala järel, suutmata alati mõista või omaks võtta seda radikaalsust, millega Jumal religioosseid, rahvuslikke, majanduslikke, rassilisi, soolisi jt piire purustab. Kaks tuhat aastat hiljem seisab kogudus samasuguse väljakutse ees, suutmata alati Jumalal kannul püsida. Maailmas, kus radikaliseerumine, seisukohtade jäikus ja sügavad eelarvamused teisiti mõtlevate inimeste osas on igapäevane reaalsus, püüab Jumala Vaim endiselt barjääre lõhkuda ja inimesi ühendada. Olla inklusiivne, sirutuda inimeste poole, kes on teistsugused kui me ise, kuulata avatud südamega neid, kelle taust ja elukogemus erinevad meie omast – see ei ole lihtne. Kuid just nõnda Jumala Vaim töötab. 

Lähtudes neist ühenduslülidest, langeb eriline valgusvihk jutlustele, mille Apostlite tegude raamatust leiame. Selle raamatu umbes 1000 salmist on peaaegu kolmandik jutlused. Ja kuigi vahel tundub, et nad aeglustavad asjatult raamatu hoogsat sündmustikku, võime neist leida erilise aardekirstu – justnimelt selles kontekstis, kuidas õppida Jeesuse varastelt järgijatelt kristliku loo jagamise kunsti. Huvitav on mainida, et Pauluse kohta kasutatakse Apostlite tegude raamatus kümme korda sõna dialegomai, mis tähendab vestlema, arutlema. Sellest sõnast tuleb meie keelde sõna „dialoog“. Sellega kirjeldatakse tema eriliselt tundlikku ja loovat kõnelemise stiili, mis tõmbas kuulajad intellektuaalsesse vestlusesse ja muutis Jumala Vaimu väes elusid. Kuigi sama sõna ei ole teiste kõnelejate kohta kasutatud, näeme piiblitekstist, et ka Peetrus ning Stefanos olid oma kuulajaskonna osas väga tundlikud.  

Mida siis võiks nende suurmeeste jutlustest õppida? 

Esiteks võime õppida seda, kuidas mugandada oma sõnad kuulajate teadmiste ning vajadustega. Kogu Stefanose kõne juudi usujuhtide ees tugines Vana Testamendil, nende ühisel ja ainsal Pühakirjal. Paulus huvitaval kombel ei maini Ateenas filosoofidele jutlustades isegi mitte Jeesuse nime. Milline eriline oskus kalibreerida oma sõnad ja sõnum konkreetsele kuulajaskonnale! Selle järele on vajadus ka tänapäeval, eriti kontekstis, kus kristlik sõnavara ja piiblijutustused on inimeste jaoks täiesti võõraks jäänud.  

Teiseks võime eeskujuks võtta Peetruse kõnest Korneeliuse kojas, kuidas ta kasutas Korneeliuse veenmiseks omaenda kogemust ja lugu. Oma loo jagamine kõnetab võimsalt! Seda igatsevad ka postmodernistlikud inimesed, nad soovivad näha, et kristlus on kellegi elu päriselt paremaks muutnud, mitte ei ole jäänud abstraktseks mõttepilveks. Lisaks suutis Peetrus niimoodi jutlustada, et kõik usulised ning kultuurilised barjäärid said ületatud. Ta ei kõnelenud mitte kui õigeusklik juut põlatud paganale või kui rõhutud inimene võimul olevale okupandile, vaid kui inimene inimesele. Kokkupuude kõrge Rooma ametnikuga ei lahutanud, vaid ühendas neid.  

Pauluse kõnest Ateena Areopaagil võime õppida ka seda, et Paulus pööras religioosse pluralismi enda kasuks, kuulutades uskumuste segaduse keskel Looja Jumalat. Ta ei lahkunud Ateenast nina krimpsutades, vaid kasutas ära kohalikku vaimsust ning filosoofilise mõttevahetuse kultuuri, et evangeeliumit kuulutada.  

Nagu me nende kolme mehe jutlustest näeme, kõnetasid nad ümbritsevaid inimesi erakordse oskuslikkuse ja tundlikkusega. Luukas jutustab meile, et nendel jutlustel oli erinevaid tagajärgi: pöördumisele tulemine, mõrtsukalik viha, sügav huvi, õlgade kehitamine, pilkamine. Ka selles osas näeme paralleele tänapäevase maailmaga. Meiegi sõnadele saavad osaks erinevad reaktsioonid. Kuid olulisem veel kui kartus pilkamise või pahameele ees peaks olema apostlite õppetund selles osas, et ka keerulistes, isegi vaenulikes oludes on võimalik ustavaks jääda Jeesuse suurele misjonikäsule, kuulutades üles tõusnud Issandat nii sõna kui teoga.  

Kinnitagu varaste apostlite kogemus ja eeskuju ka meid, kes me püüame leida viise, kuidas jagada oma usku keerulises postmodernistlikus maailmas. Leidkem kinnitust teadmises, et lisaks raskustele on meie ümber ka lugematu hulk võimalusi ning et Püha Vaim teeb lakkamatult inimhingede juures oma head tööd. • 

Artikkel põhineb Mervi doktoritöö 2. peatükil