Usk on südame asi

„Õndsad on puhtad südamelt, sest nemad näevad Jumalat.“ Mt 5:8  

Alljärgnevaga saab alguse seeria Jeesuse Kristuse mäejutluse olulisest osast – õndsakskiitmistest. Jeesus õpetas inimesi eeskätt uskuma ehk usaldama Jumalat, kellega Ta oli üks. Kõik Tema sõnalised õpetused ja ka tervendamised olid suunatud sellele, et inimsüda puhastuks. Seesama oli olnud ka Vana Testamendi raamatute eesmärk, kuigi selle maised esindajad variserid ja kirjatundjad olid neid oma üleoleku tõttu moonutanud, asendades mõistuse usu, vagaduse välise vormiga. Paljudest neist said meie Lunastaja verisemad vaenlased ja tagakiusajad. Põhjus oli ja on lihtne: nad ei olnud südamelt puhtad. Nad nõustusid mõistuse poolest ja tahtejõu abil mõne kirja­pandud tõe ja elustiili nõudega, aga nende süda oli väga kaugel sellest, mida Jumal seal näha soovis. Jeesus ütles nende kohta: „Te uurite pühi kirju ja arvate neis olevat igavese elu ja need on, mis tunnistavad minust.“ Kõik muistsed ustavad ja prohvetid kuulutasid sama sõnumit: „Oh, et teil oleks ometi selline süda!“  

Mida tähendab siis südame puhtus piibelliku mõistena? Südamega on selline lugu, et selle saab muuta puhtaks üksnes Jumal. Mõistuse usu ja tahtejõu abil võib inimene oma välise käitumise muuta vägagi austusväärseks, aga südame puhtuse saab anda üksnes Jumal. Ta soovib seda igaühele anda. Siin on aga üks ühemõtteline tingimus: oma tahe tuleb alistada Jumala tahtele.  
Pöördumine pole ühekordne sündmus, vaid elukestev protsess koos Jumalaga, see viib inimese samm-sammult edasi usuränduri teed mööda igavesele Kaananimaale. See tee pole kergete killast. Hingevaenlane, kes on suuteline muundama end lausa valguse ingliks, pakub pidevalt näiliselt palju kiiremaid ja tõhusamaid asendusvariante. Ta sisendab inimese mõistusele: „Sa saad ise hakkama. Sul on tahtejõudu. Sul on tarkust. Sul on palju teadmisi. Rakenda need ellu ja sa saad inimestelt palju austust.“ Sellise austamise taotlemine ongi kõigi eksitamiste aluspõhimõte algusest peale. Arvatavasti otsis Kain oma vanemate austust. Nad pidasid teda ju Päästjaks. Ja ometi sai temast mõrvar. Täpselt niisamuti pidasid Jeesuse kaasaegsed pühaks varisere ja kirjatundjaid.  
Nõndasamuti austasid prohvet Jeremija aegsed juudid valeprohveteid, sest need kuulutasid pääsemist võõramaisest ikkest, kui Jeremija kuulutas alistumisvajadust Paabeli kuningale. Kuningas Sidkija andiski korraks järele ja andis taeva Jumala nimel vande alluda maailmariigi valitsejale. 

Aga siis ärgitasid valeprohvetid ja ärataganenud preestrid teda mässule. Alguses vürstid toetasid mõningal määral Jeremijat, aga siis sai üldine hüsteeria ka nemad oma võimusesse ja tulemuseks oli prohvet kaevupõhjas ja lõpuks mahapõletatud tempel ja linn. Need, kes selle tragöödia põhjustasid, polnud sugugi Jumala eitajad. Nad olid aktiivselt usklikud inimesed. Nende kohta ütleb Jaakobus: „Kurjad vaimud ka usuvad ja värisevad.“ Kuid olukord pole kunagi päris lootusetu. „Ma päästan linnast ühe ja suguvõsast kaks.“  

Alati ja igal ajal on olnud neid, kes on saanud ja jäänud puhtaks südamelt. Neil pole ehk alati nii suurt populaarsust ja välist mõjuvõimu kui vale esindajatel, aga nad on tõe esindajad ja selle tõe mõju on olnud igavene. Jah, nad on oma puhtuse tõttu pidanud taluma ebapuhaste sõimu, tagakiusamist ja eksitatute mittemõistmist. End „nad pole oma elu armastanud surmani ja on oma rüüd pesnud Talle veres“. Nad on seda väärt. Nad on väärt, et näha Jumalat. •