Perelaagris räägiti murest ja rõõmust

Tänavusuvine perelaager toimus 18.–20. augustil Pärnus Valgeranna puhkekeskuses ning see pani punkti 2023. aasta laagrisuvele. Laagri motoks oli valitud Johannese 15:11: „…et minu rõõm oleks teis”.

Laager algas reede õhtul ühise õhtusöögiga. Kui kõik laagrisse tulnud olid end sisse seadnud, oli aeg kohtumislugude kuulamise käes. On juba tavaks saanud, et reede õhtul kuulatakse mõne abielupaari kohtumislugu. Seekord jagasid enda tutvumise teekonda Mervi ja Samuel Cederström ning Birgit ja Kalvi Sommer.

Laupäeva esimeses pooles oli kavas piiblitund väikestes gruppides ning sellele järgnes jutlus. Jutluse pidas Mervi, kes rääkis õnneliku elu saladusest, mis koorus ühest aastakümnete pikkusest Harvardi ülikooli uuringust. Saadud andmetest tuli välja, et inimese elu on seda õnnelikum, mida tähenduslikumad on tema lähisuhted. Mervi, rääkinud enda üksindustundest enne abiellumist, kutsus kuulajaid üles tähele panema nii enda lähisuhteid kui ka neid inimesi, kes võivad pereinimeste tähelepanust välja jääda.

Pärast jutlust said kõik soovijad minna hingamispäevasele jalutuskäigule, mille tarvis Eric ja Kristi Kogerman olid üles pannud aardejahi teekonna: teel olles pidid laagrilised lahendama erinevaid ülesandeid ning koguma märke, millest kokku sai sõnumi. Aga isegi kui piiblisalm oli teekonna lõpuks ära mõistatatud, oli tarvis veel lahti murda kood, millega sai ligi kohvrile, kus ootasid auhinnad-pulgakommid.

Hingamispäeva pärastlõunal saadi taas kokku väikestes gruppides – iga laagriline sai valida nelja teema vahel, kus teiste kogemusi kuulata ning enda omi rääkida. Lastele olid samal ajal mängud, mida juhatas Mall Kalmann. Kogemuste jagamise gruppide teemad said sõnastada grupijuhid ise. Karin Miller vedas vestlust „Pole muret ilma rõõmuta“. Pooleteise tunni jooksul arutati, kuidas elus on mure ja rõõm käsikäes käinud ning kuidas pikema perspektiivi adumine võib aidata murehetkedest läbi minna. Karin sõnas arutelu lõpetades, et üks olulisemaid asju, mis aitab meil õnnelikum ja rõõmsam olla, on tänumeel selle osas, mis meil juba olemas on.

Ivo Käsk kutsus enda gruppi arutama asjade üle, mis tapavad rõõmu abielus ja perekonnas. Jagati erinevaid lugusid, mis kellegi rõõmu on tapnud. „Meie huvi oli see, kuidas keegi on leidnud, mis rõõmu tapab, ja kuidas ta jõudis selleni, mis aitas ja kuidas ta ise sai kasvada, et rõõmu vähem tappa,“ ütles Ivo arutelu kokkuvõtteks. Jutuks oli see, mis häirib kaaslase juures, kuidas sellele reageeritakse ning missugused on ootused kaaslasele. „Üks rõõmutapja on see, kui sa püüad kogu aeg oma kaaslast muuta. On paljusid asju, mille puhul on abi rääkimisest ja me püüame arvestada üksteisega, aga on palju asju, mille puhul peame leppima, et kaaslasel on selline omadus, mida ei saa muuta. Nende puhul peame sellega leppima, et nii on ja et suhe on olulisem kui muud asjad. Innustasime oma jagamisega üksteist mõistma ja tähele panema.“

Kärti Laciź vedas ingliskeelset rühma, mille arutelude keskmes oli laagri moto ja eriliselt sõna täielik selles. „See sõna, täielik, ei tähenda niivõrd tunde intensiivsust, vaid selle terviklikkust. See on kõik see, mida sul on vaja, ja täpselt nii palju, kui sul on vaja. Sa oled täielikult varustatud,“ rääkis Kärt pärast arutelu. „Selle pealt saab oma suhetes paremini elada, olla kenam enda vastu ja lõpuks elada rahus ja rõõmus ka siis, kui sind ümbritsevad inimesed ei ole päris sellised, nagu nad võiksid olla.“ Kärdi juhitud arutelus jõuti järeldusele, et kui jumaliku rahu ja rõõmu kese on paigas, siis saab ka keset tormi aru, kuidas elada tasakaalustatud elu.

Mervi grupis jagati mõtteid jutlusest kuuldud Harvardi uurimusest ning laiendati seda enda elu vaates. „Meie mõtted keerlesid õnnelikkuse üle ja selle üle, kui palju meie õnnelikkus sõltub meist endist ja kuidas meie tervis ja heaolu on seotud ning kui palju me vajame häid toitvaid suhteid,“ sõnas Mervi.

Laagri korraldasid Kaile Tuvi ja Aiki Pärna, kes mõlemad ütlesid pärast laagri lõpetamist, et oli väga tore laager. „Kõik lüngad, mida meie ei suutnud ette näha, täitis Jumal. See oli super,“ ütles Aiki ja Kaile lisas, et see oli nii ka eelmise aasta perelaagri puhul. Samuti olid mõlemad naised ühte meelt selles, et kõik, kelle poole mõne abipalvega pöörduti, olid nõus panustama. „Ma ei saanud siin laagris ühtegi ei-vastust,“ rõõmustas Aiki ja Kaile sekundeeris: „Seda, mida me ise ei suuda hallata, juhib Jumal. Hästi hea meel on, et meil liidus on hea tiim, kõik on abivalmid. Inimesed on valmis kaasa aitama: kui midagi paluda, siis kõik on rõõmsalt nõus.“

Laagri motoks valitud piiblisalmi kommenteerides ütles Kaile, et eesmärk oli kujundada laager rõõmsameelseks ja positiivseks. „Ega neid rõõmusalme Piiblis väga palju ei ole. Olukord maailmas alati ei ole nii rõõmus. Kuidas siis rõõmu hoida? On oluline rääkida rõõmust.“  

Seekord oli laagris väga palju osalejaid. Mõeldes laagri korraldamisele ka tulevikus, soovivad laagri korraldajad väga südamele panna laagrisse registreerumist. „Arvestasime, et tuleb umbes sada inimest, siin on 100 kämpingukohta ja need said registreerimisel kiiresti täis,“ rääkis Kaile ja lisas, et siis tuli veel mõelda, kuidas inimesi mahutada; lõpuks oli registreerunuid pea 170, kuid hingamispäeval oli rohkemgi osalejaid. Aiki lisas, et laagrisse registreerumine on väga oluline, et korraldajad saaksid arvestada tegevuste ja toiduga. „Näiteks lastetundide materjalidega on vaja arvestada. Ja õigeks ajaks on vaja kohale tulla. Meie olime lastega lastetunnis juba mere äärde läinud, kui lapsi veel tuli.“ Kõike seda on vaja, et kõik tegevused paremini sujuksid ja ka ise saab niimoodi rohkemast osa, rõhutas Aiki.

Veel arutasid Aiki ja Kaile tulevikku vaadates, et kogemuste jagamise grupid võiksid väiksemadki olla. „Kõigil grupijuhtidel oli alguses hirm, et mis siis saab, kui keegi ei räägi. Aga inimesed tulid kenasti kaasa. Väiksemas grupis saaksid veel rohkemad rääkida,“ ütles Kaile.

Mõlemad lisasid laagri kavale tagasi vaadates, et väga toredad olid reedel kuuldud kokkusaamislood ja laupäevane maastikumäng.