Seekordne vene keelt kõnelevate koguduste laager oli Narva koguduse korraldada. Saime kokku juba tuttavas kohas: metodistidele kuuluvas Gideoni laagris Aa rannas. Laagri motoks oli „Jäljed, mis viivad allikale“. Kolme päeva üliaktiivne tegevus oli jagatud 7 jäljeks. Iga jälg algas 10-15 minutit kestva vaimuliku mõtisklusega, millele järgnesid teemakohased võistlused ja mängud. Tiimide tööd jälgisid hoolsalt neli erapooletut kontaktisikut, kes iga uue võistluse ajal erinevate meeskondade juures olid ja andsid neile punkte aktiivsuse, koostöö ja loomingulisuse eest.
Reede õhtul, laudpõrandaga korvpalliväljakule ehitatud Jaakobi telki kogunenud 45 inimest jagati 4 meeskonda: sinised, rohelised, kollased ja punased. Iga meeskond pidi tegema endale lipu, valima pealiku, mõtlema meeskonnale nime ja joonistama laagri kaardi. Esimese jälje mõtisklus ära kuulatud, said tiimid „Jumala Pojad“, El Shadai“, „Roheline võrse“ ja „Armust uuendatud“ igaüks 50 oma meeskonna värvi tühja õhupalli, mis tuli täis puhuda ja kleeplinti kasutades teemakohaseks kujundiks kinnitada. Peagi kaunistasid Jaakobi telki kollane süda, roheline viinamarjakobar, punane kolmnurk ja sinine süda, mille keskel rist. Õhupallide puhumisest ja tuulest aetud pallide mööda põldu tagaajamisest väsinud meeskondi ootas ees suurejooneline üllatus: algava hingamispäeva puhul süüdati laudpõrandal vähemalt 30 punast küünalt, telki kanti lauasuurune, 7 tordivulkaani ja motokirjaga ehitud tort ja taevasse lendas 10 pauguga ilutulestik. See oli super ja kreemiga meetort ähvardas keele alla viia.
Päikesepaistelise hingamispäeva hommik tõi laagrisse juurde veel palju rahvast, kes samuti meeskondadega ühinesid. Teenistus algas traditsiooniliselt ülistuslaulude ja õppetükivestlusega, sellele järgnes teise jäljeni juhatav jutlus teemal „Rännaku kaart“. Hommikune koosolek lõppes kolme inimese piduliku ristimisega.
Jaakobi telgi kõrval aga seisis tossutav ja süljenäärmeid erutavaid lõhnu levitav sõjaväe väliköök, kus valmis lõunaks maitsev juustu-spinatisupp.
Peale kosutavat lõunat jätkus aktiivne tegevus. Aardeotsingu mängus tuli meeskondadel leida üles eelmisel õhtul joonistatud laagri kaart, mis oli neljaks tükiks lõigatud ja territooriumile ära peidetud. Iga järgmise tüki leidmiseks andis vihje salm Piiblist. Usaldamise oru esimeses mängus tuli näidata, kas usaldad enda taga seisvat inimest nii palju, et kukutad ennast, selg ees, meetri kauguselt tema kätele. (Kahjuks võin öelda, et minu tiimis oli usaldajaid ainult kaks)Teises mängus tuli kinniseotud silmade ja teineteise õlgadest kinni hoidvatel meeskondadel läbida ohtlike takistuste rada, mida mööda neid lahtiste silmadega kontaktisik vedas. Järgmise jälje mängus tuli läbida ämblikuvõrk, tunnel ja „ülistusjaam“. Viimasena tuli ehitada 1,5 m kõrgune isiklik Kolgata ja seda käepärastest looduslikest materjalidest. Peab ütlema, et meeskondade fantaasiad, loomingulisus ja selgituste sügavus panid hämmastama!
Päikeseloojangul istusime suures ringis ja kõik said järjekorras rääkida päeva kõige meeldejäävamatest hetkedest. Kuid sellega polnud tegevusrohke ja äärmiselt huvitav päev sugugi lõppenud. Peagi süttis lõke, kus põletasime tuhaks terve päeva laagri keskel ilutsenud meetrikõrguse ja egoistlikult tulipunaseks värvitud venekeelse „...“ (mina) tähe. Seejärel rääkisime kohale tulnud elukutselise psühhiaatriga erinevatest hirmudest. Lõpuks, kui käes oli kesköö ja ümbrus piisavalt pimedusse mattunud, läksid 15 eriti julget hirmurada läbima. Mis seal täpselt juhtus ja milliseid häälitsusi metsast kostus, seda ei saa sina, armas lugeja kunagi täpselt teada. Ütlen ainult, et kui sul peaks avanema võimalus midagi sarnast läbi teha, ära jäta võimalust kasutamata!
Pühapäevaks oli laagrisse jäänud sama palju rahvast, kui reede õhtul. Ja kuna kõik hingamispäeval maha sadamata jäänud vihmaveed olid kindlalt otsustanud, et aitab küll pilvena taeva all hõljumisest, siis olime pärast viimase jälje ülesannet – meetrikõrguse templi ehitamist looduslikust materjalist ja selle vastasmeeskonna pallirünnaku eest kaitsmist – kõik korralikult läbi ligunenud, kuid vaatamata sellele suurepärases meeleolus. Ühiste jõududega plats puhtaks tehtud, kallistused kallistatud, suundus igaüks oma koju, magama!
Suurimad tänud Taevaisale kuuldud palvete ja kauni päikesepaiste eest, perekond Magerovile ja nende abilistele suurepärase teemavaliku, super organiseerimise ja ürituse kõrgetasemelise läbiviimise eest! See oli unustamatu kogemus!
Asjast huvitatud ja vene keelt oskavad inimesed võivad peagi vaadata laagripäevade salvestust internetiaadressil: http//ida-viru-asd.org
In English