Lastetunni õpetajaks võib saada igaüks

Avaldatud 19.2.2022, autor Diana Sommer, allikas Meie Aeg

Lastetöö kirikus on oluline valdkond. Lapsed on meie tulevik koguduses. Eesmärk ja ülesanne on tuua lapsi usule lähemale ja leida neile koguduses rakendust, et nad võiksid kasvada kiriku osadusse. Seda tööd võib teha kirikus ükskõik kes, ka selline inimene, kes ise on kindel, et laste õpetamine pole tema jaoks.

Sissejuhatust oleks lihtsam lahti seletada, kui räägin natuke endast. Minu nimi on Diana Sommer (27a, kolme lapse ema). Olen kirikus käinud nüüdseks juba natuke üle kümne aasta, millest Pärnu koguduse liige olen olnud kaheksa aastat. Lastetunde hakkasin tänu Virve Toomile tegema juba enne ristimist ja enda laste sündi. 

Sel ajal oli Pärnus lastetunde juba aastaid teinud Virve üksinda. Ta pakkus mulle seda ametit, kuigi teadis, et ma olen kasvanud täiesti ilmalikus keskkonnas. Ma ei teadnud peaaegu mitte ühtegi piiblilugu ega osanud enda arvates palvetadagi. Minu mõistus ei suutnud uskuda, kuidas ta üldse tuleb selle mõtte peale – paluda mind lastetunde läbi viima. „Ma ei oska ju õpetada, veel vähem kristlikel teemadel,“ mõtlesin. Kuid nõustusin siiski, sest ei julgenud ära öelda. Jah, just nimelt, ei julgenud. Minus tekkis sellel hetkel aukartus Virve vastu, ma mõistsin ta muret ja sisemine hääl ütles, et see oleks väga isekas, kui ütleksin „ei“.

Laste õpetamine oli tegelikult viimane, mida ma oma elus teha tahtsin. Ma olin iseendas väga pettunud. Arvasin, et olen nii nõrk, et ei suutnud keelduda (nüüd leian, et see on minu tugevus, et julgen mugavus­tsoonist väljuda). Alatest lapse­põlvest ei teadnud ma, mis ametit õppida, aga ühes olin kindel: õpetajat ei saa minust kunagi. Ma olin selles nii veendunud, sest tundsin, et lapsed ei ole minu teema. Ma ei tahtnud noorena isegi lapsehoidja olla. Teiste lastega tegelemine ei olnud mulle üldse meele järgi, kuid nüüd oli aeg seda teha: minust sai lastetunni õpetaja.

Alguses sain Virve tundides paar korda olla ja vaadata, kuidas neid tunde tehakse, siis pidin juba ise hakkama saama. Pean tunnistama, et algus oli raske. Just vaimselt raske. Oli aegu, kui ma tegin oma tunni küll ära, aga hiljem kodus nutsin, sest ei tahtnud seda tegelikult teha.  Tahtsin põgeneda nagu Joona, kui Jumal andis talle tähtsa ülesande. Mina aga otsustasin jätkata, ja koos Jumalaga. 

Lastetundide läbiviimine on tähtis töö. Palvetasin iga kord, kui tunde ette valmistasin, või enne tunni läbiviimist, et Jumal aitaks mul toime tulla. Ja nii viis aastat kindlasti – tegin laste piiblitunde ennast sundides. 

Iga aastaga läks koorem kuidagi kergemaks. Ise arenesin, sain palju piiblilugusid teada. Ühel hetkel avastasin, et mulle isegi meeldib lastega tegeleda. Mulle meeldis näha nende arengut või katsetada lugude rääkimiseks erinevaid võimalusi ja jälgida, mis viisil lastele lugu paremini meelde jäi. Meeldis näha, kuidas lapsed ootasid piiblitundi. Seda kõike oli tegelikult tore teha. Kahju, et mul selle mõistmiseks nii kaua aega läks. 

Jumal teab, mis ta teeb, Tal on kõigiga oma plaan. Ma puiklesin aastaid Jumalale lihtsalt vastu. Jonnisin, et ma ei taha. Imelikul kombel on kõik teed minu elus viinud lastega töötamiseni. Tänaseks on minust saanud lasteaiaõpetaja ühes Pärnu lasteaias ja mul on selle üle väga hea meel.

Jumalaga koos saame kõigega hakkama. See teekond ei pea alati lihtne olema. Piiblis on palju lugusid, kus Jumal on palunud teha midagi, mis ei ole piiblitegelastele (Mooses, Joona, Paulus…)  meele järgi. Neile ei ole kergeid ülesandeid antud, aga koos Jumalaga on nad väga hästi hakkama saanud. Sama on ka tänapäeval. Jumal teab, mis on meile hea, ja Ta juhib meid, eriti siis, kui palume Teda meie päeva või nädalat juhtima. Ärge kartke mugavustsoonist välja tulla ja proovida kirikus ameteid, mis ei tundu olema teie jaoks. Ma usun, et kui keegi küsib ja pakub teile, siis Jumal on juhtinud seda teie käest küsima.

Lastetundide tegemine polegi tegelikult nii raske, pigem on see väga tore ja lõbus. Alguses pingutasin küll palju, tegin tunniks väga suuri ettevalmistusi, aga siis sain aru, et sedaviisi põlen ise läbi ja lapsed ei ootagi tegelikult, et iga minut lastetunnist oleks planeeritud tegevus. Nemad tahavad kirikusse tulla sellepärast, et neil oleks kuskil teiste lastega kokku saada, koht, kus on turvaline küsida Piibli teemal ja oma arvamusi avaldada. Vahel tuleb tundi lasta juhtida ka lastel, nemad teavad kõige paremini, mida nad teha tahavad. Meil kui tunni läbiviijatel on vaja vaid lapsi suunata. Ja nii saabki tegelikult see tund üllatavalt kiiresti läbi.

Tunni planeerimiseks ei ole mingit kindlat viisi. Tegelikult pole kuskil öeldud, mis järjekorras või kuidas peab midagi toimuma. Iga õpetaja võib selle ise välja mõelda. Ja polegi hullu, kui see erineb teiste õpetajate viisidest. Lastele meeldib vaheldus. Samas on endal lihtsam, kui tunni plaan on enda jaoks läbi mõelnud. Näiteks: alustan iga kord tundi palvega, siis laulame või hoopis mängime mingit mängu tundi sisseelamiseks, piibliloo õpetamine, meisterdamine jne.

Osad tegevused võivad pea iga tund korduda, see teeb õpetajale elu lihtsamaks, samas meeldib ka väiksematele lastele väga tegevusi korrata. Piibliloo õpetamine ei pea olema keeruline. Mida lihtsam ja lühem, seda paremini tegelikult see lasteni jõuab. Meisterdamisideid leidub tänapäeval internetiavarustest palju. Ja pole ka hullu, kui mõni tund ei jõuagi ette valmistada ja mõelda. Siis tuleb olla loov nende materjalidega, mis lasteklassis kohapeal on. Lapsed on vägagi altid ise loovad olema. Õpetajatel on tarvis ainult materjal kätte anda.

Kõik päevad ei ole vennad. Vahel võib juhtuda, et tund ei tule nii hästi välja. Sellepärast ei tasu pead norgu lasta. Alati polegi võimalik täpselt plaani järgida. Kui tundub, et tund läheb käest ära, siis tasub küsida, mida lapsed soovivad. Mõni laps on rahutu, kuna tal on palju erinevaid emotsioone, millega ta toime ei tule. Võibolla soovib laps need lihtsalt välja rääkida või vajab hoopis füüsilisel teel välja elamist (nt liikumismänguga). Usun, et kirik peakski just selleks kõige parem koht olema. Meie eesmärk ei ole lastele pähe tuupida piiblilugusid ja kristlikke laule, vaid et nad tahaksid rõõmuga kirikus käia ja tunneksid, et koguduse õed ja vennad hoolivad neist. Lapsed vajavad tunnet, et nad on vajalikud. Pole üldse halb mõte tänada lapsi, et nad nii toreda idee välja pakkusid ja lastetunni lõbusamaks tegid.

Mõtleme meie koguduse laste peale. Aitame neil leida koguduses rakendust ja kasvada usus. Tahan kutsuda üles proovima lasteõpetaja ametit, isegi kui tunned, et see ei ole sinu teema. Ma olen kindel, et iga inimene suudab koos Jumalaga lastele midagi anda. See üleskutse käib tegelikult ka teiste ametite kohta, mis koguduses on. Eeskujuga õpetame samuti lapsi. Jumalal on meie kõigiga kindel plaan ja kahjuks ei pruugi see alati kerge olla, kuid Tema plaanid on alati kõige paremad. 

„Saa siis Jumalaga sõbraks ja ole rahul, nõnda sa saavutad õnne!“ (Iiob 22:21) 

Diana Sommer on Pärnu adventkoguduse liige

Jaga Facebookis
Vaata seotud teemal
Loe seotud teemal
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat