„Ma avan oma suu õpetussõnadega, ma ilmutan mõistatusi muistsest ajast. Mida me oleme kuulnud ja mida me teame ja mida meie vanemad on meile jutustanud, seda ma ei taha salata nende laste eest; me jutustame tulevasele põlvele Issanda kiituseväärt tegudest, tema vägevusest ja tema imedest, mis ta on teinud. Ta asetas tunnistuse Jaakobisse ja seadis Iisraelisse Seaduse, mida ta käskis meie esivanemail teatada oma lastele, et tulevane põlv seda tunneks, lapsed, kes sünnivad, et nemadki tõuseksid seda jutustama oma lastele, ja et nad paneksid oma lootuse Jumala peale.“ (Ps 78:2–7)
„Mida meie vanemad on meile jutustanud, seda ma ei taha salata nende laste eest.“ Selline põlvest põlve edasi kanduv usk on minu jaoks midagi suurt ja vägevat. See seob eelmise põlvkonna järgmise külge ja vastupidi. See on nii võimas, et saab neid ühendada läbi kogu igaviku. Seda muidugi tingimusel, et eelmine põlvkond õpetab, räägib ja elab ning jätab eeskuju noorematele, kes võtavad selle vastu.
Loetud piibliteksti põhjal võime järeldada, et inimese suhe Jumalaga algab tema sündides, varajasest lapsepõlvest, mitte täiskasvanuna või isegi mitte noorukiikka jõudes. Kõigil on võimalus ja võime omada Jumalaga kahepoolset suhet hetkest, mil nad Tema olemasolust teadlikuks saavad. Lapsed peavad sageli kuulma vanemate suust ütlemist: „Oota, kasva veel pisut, sa oled selle või teise asja jaoks veel liiga väike.“ Olen isegi seda lauset pidanud kasutama ning mõningates situatsioonides on see õige ja vajalik. Õnneks ei ole Jumalaga sõbraks saamiseks ja Tema peale lootmiseks keegi liiga väike. Sellel teel oleme meie, täiskasvanud, neile väikestele inimestele asendamatud abilised, olles siis laste vanema või kirikus õpetaja ning eelkõige hea eeskuju andja rollis.
Suured, võimsad tammed saavad alguse väikesest tõrust. Nii kasvab ka usk, mitte suure raginaga tohutuks hiiglaseks, vaid aastate pikku ning enamasti vaikselt. Väheste rada Jeesuse juurde sarnaneb Pauluse kogemusega Damaskuse teel, kus Jeesus ennast eksijale pimestavas valguses ilmutas. Pigem on see teekond, samm-sammult kasvamine, nagu oli Tema jüngrite kogemus. Nemad käisid Päästjaga kolm aastat, nähes, kuuldes ja õppides ning isegi peale seda perioodi kulus neil veel aega, et Jeesuse sõnumist päriselt aru saada. Kui soovime oma lapsi (ka neid lapsi, keda näeme vaid kord nädalas või veelgi harvem kirikus) Jumalariigi poole suunata, peame alustama hetkest, mil nad meile usaldatud on, mitte siis, kui nad on meie arvates juba piisavalt mõistlikud ja arukad.
Väike laps õpib ja tajub end ümbritsevat kõikide meeltega. Isegi kui ta ei pruugi meie jutust aru saada, saab ta aru meie näoilmest, hääletoonist. Kas see on soe ja sõbralik või pigem ükskõikne ja eemaletõukav? Kui laps vaatab kõrvalt kristlaste elu, olgu selleks siis vanemad, laste piiblitunni õpetaja või ükskõik milline tädi või onu kirikust, ning arusaaamine, kuidas suhe Jumalaga nende elu mõjutab, loob see pinnase noore esimesele kogemusele Jumalaga. Milliseks on suhe Jumalaga meid muutnud? Kas oleme muutunud Jeesuse sarnasemaks? Kui jah, siis saavad lapsedki aru, et kui need inimesed, kes Jumalaga ligemalt suhtlevad, on head ja hoolivad, siis tahavad ka nemad selliseks saada. Nad tahavad tundma õppida nende inimeste, vanemate Jumalat. Nad tahavad kuuluda nende inimeste hulka.
„Tead, emme, tädi X on väga tore,“ ütles mu tütar kord kirikust tulles. „Miks ta siis tore on?“ küsisin mina. „Ta on väga sõbralik, ning igakord kui ma kööki lähen, pakub ta mulle midagi süüa.“ Lapsele hea mulje jätmine ei olegi nii keeruline. Mõni meile väiksena näiv tegu võib mõnikord täita eesmärki rohkem kui hästi ettevalmistatud ning sisutihe teoloogiline jutt. Eriti kehtib see laste puhul.
Mul ei ole meeles kuupäev, mil ma esimest korda kirikuuksest sisse astusin, ning veel vähem jutlus, mida kuulsin. Ma mäletan üldist emotsiooni, pruune toole ning ühe konkreetse inimese naeratust ning hoolivust. Tean ta nime ja kuigi teda enam meie hulgas ei ole, on see tunne jäänud. Eks me kõik tahame olla ja minna sinna, kus on hea.
Koguduse üldine meelestatus laste suhtes võiks olla hooliv ja kokkuhoidev, et ka pisikesed tunneksid, et see on nende koht. Kui suurtele on vaimutoiduks jutlus, ei tohiks see puududa lastejutu või laulu näol ka väikestel. Kui suured saavad julgustust piiblitunnis erinevatel teemadel diskuteerides, peaks see võimalus lastetunni näol olema ka pisematel. Kogudus võiks olla kodu kõrval teiseks kohaks, kus nende usk kasvab. See peaks olema turvaline paik raskete küsimuste küsimiseks, kui laps soovib oma vanemate usust kaugemale näha. „Kas ma usun, kuna see on tõde, või usun sellepärast, et seda on mulle kogu aeg nõnda räägitud?“ Sellised küsimused ja kahtlused tekivad tihti siis, kui inimene hakkab usku ja oma suhet Jumalaga tõsisemalt võtma. Kui laps või noor saab keerulisi küsimusi koos kellegi kogenumaga läbi arutada ning temaga koos mõelda, võib see olla alguseks tähendusrikkale isiklikule usuelule.
Võiksime näha lapsi kui hinnalisi aardeid, kelle eest Jeesus kannatas ja suri. Jeesus ei tulnud päästma ainult täiskasvanuid, vaid ka lapsi. See võiks olla julgustuseks lastetöö tegijatele, et minnes järjekordsesse lastetundi, askeldajate või rajaleidjate kogunemisele, laagrisse või tehes midagi muud sarnast, läheme me täitma Jeesuse suurt misjonikäsku: minna ja kuulutada kogu maailmale, õpetades neid pidama kõike, mida Tema on käskinud! Kõike seda tehes on Jeesus tõotanud olla meie kõrval ajastu lõpuni.
Mitte ainult otseselt lastele suunatud tegevust planeerides, vaid ka üldiselt kirikus olles võiksime meelde jätta, et laps mäletab
- 10% sellest, mida ta kuuleb,
- 50% sellest, mida ta näeb,
- 70% sellest, mida ta ütleb,
- 90% sellest, mida ta teeb.
See ei ole väga lohutav teadmine, et kui higistasid mitu päeva lastejuttu välja mõeldes, siis tegelikult jäi lastele rohkem kui sinu jutt meelde see, et sul oli seljas ilus kollane kleit või täpiline lips. Hea on see, et kui me isegi oma suu kinni hoiame, loeb laps meie käitumist ning 50% jääb sellest meelde. Meie teha jääb, et kõik, mida ta näeb, oleks kasulik ning positiivne. Naeratus kohtumisel, maha kukkunud pliiatsi üles võtmine, joonistamiseks paberi andmine, kui kellelgi on see puudu jne. Nimekiri võiks veel lõputult jätkuda. See kõlab väga roosamannalt, aga vahel võibki väikeste asjadega maailma muuta. Mina usun seda.
Peame täitma oma osa, et meie lapsed saaksid oma lootuse Jumala peale panna. Esmalt õpetame ja suuname, et neil ei oleks ainult teadmised, vaid et nad tunneksid Teda isiklikult, siis saavad nad jõuda isikliku usu juurde. Teiseks peame näitama head eeskuju nii käitumises kui ka suhtes Jumalaga, jättes hooliva ja märkava kristlase kuvandi, mis paneb nooremaid igatsema samasugust suhet meie Taevase Isaga. Eelnevad sammud ei ole ühekordsed tegevused, vaid pikk tegevuste jada, kogu meie elu. Jumal on käskinud meil olla valguseks ja eeskujuks ning Jeesus on lubanud olla meie kõrval ja südames.
Aiki Pärna on seitsmenda päeva adventistide koguduste Eesti liidu lastetöö juht
In English