Elva adventkogudus võib end rikkaks pidada, sest on õnnistatud nii laste kui nende õpetajate poolest, on noori ja küpses eas inimesi ning arvestatava osa kogudusest moodustavad vanurid ehk seenioridki. Ülesandeid ja tegevust jätkub igale, sest Jumal oma armust on jaganud vaimuandeid kõigile oma lastele.
Et pastor Rein Kalmus teenib kaht kogudust – Tartu ja Elva rahvast, tuleb hingamispäeviti sageli oma jõududega hakkama saada. Piiblitundide läbiviimisega tuleb toime enamus koguduseliikmeist, sõnaga teenida on püüdnud vennad, Toomas, Revo, Ingemar, Arvo, Valeri ja Ilja. Mõnikord on teenistuse oma õlgadele võtnud noored, teinekord naised ja vahel ka seeniorid.
14. veebruaril oli jälle vanema põlvkonna kord. Juhindusime Pauluse nõuandest korintlastele: „Kui te tulete kokku, siis on igaühel midagi: „on laulu, on õpetust, on ilmutust, on keeltega rääkimist, on nende tõlgendamist – see kõik toimugu ülesehitamiseks“ (1Kr 14:26). Sõna jagamise võttis enda peale vanim ja staažikaim, rikkalike kogemustega vend, 85-aastane Ilja Stepanov, õde Ksenjalt ja Eve-Mailt tulid lugemised, luuletused ja tunnistused.
Teemaks oli Jumala arm – tõesti alati meenutamist vääriv ja ammendamatu teema. Kuidas Jumala arm tema igapäevaelus on avaldunud, rääkis konkreetsete näidete varal õde Eve-Mai, imelisest paranemisest diabeedist andis tunnistust õde Leena.
Sõna võtsid ka teistest kogukondadest sõbrad, kes juba oma sagedaste külastuste tõttu on päris omainimesteks saanud. Ülla Hunt Rõngust avaldas oma kogemuste põhjal mõtte, et Jumal armastab ka patuseid ja kuidas ta seda mõistes soovis jääda ustavaks Jumalale. Õde Elaire Elva juudikogukonnast laulis meile imeilusasti laulu Jumala armust.
Punkti pani teenistusele vend Ilja, lauldes ja end kitarriga saates. Ehkki vend väitis, et ei ole enam niimoodi musitseerinud viimased kolmkümmend aastat, tuli see tal väga hästi välja. Lauluviis ja sõnadki olid ta enda loodud. Imetlesime kõik. Kui kaunilt ja nooruslikult kõlas veel tema hääl!
Kõik olid oma ülesannetes nii innukad, et ei märganudki, kuidas aeg kulus ja mõni sõnasaanu oma ajalimiidi ületas. Kuulajad olid aga armulikud ja julgustasid meid oma tunnistusi lõpetama .
Hea oli kogeda, et ka siis, kui pea on halliks minemas, „veskikivid“ kulunud ning tervisehäired kimbutamas, võib veel kuidagi kasulik olla ning Jumalat ja kogudust teenida. Tänu Taevaisale, kes oli meiega ja lasi oma armul meie kõigi üle voolata!
Eve-Mai Miikman
In English