Lõukoerad ja karud

Avaldatud 24.3.2021, autor Kristi Taidla, allikas Meie Aeg

Teate küll neid aegu kevadest jaanipäevani, mil muru tahab aina kasvada. Oled just ühe satsi muru ära niitnud ja kergendatult ohanud, kui juba järgmine ring ootab.

Jumal soovib, et meiegi oleksime muru, mis kevadest jaanipäevani mühab. Ainult selle vahega, et meie kasvaksime aasta läbi! Tema hoolitsev ja juhtiv käsi annab selleks oma parima! Meie õnneks on Jumal pikameelne – ühe mühin on tasasema, teisel julgema tempoga, aga üks on sama – armastav ja kannatlik Isa, kelle eesmärk on meid valmis kasvatada ja enda ligi tõmmata.

Tänane lugu jutustab kasvamisest läbi raskuste ja väljakutsete. See räägib kasvamisest, karudest ja lõukoertest. Kuidas on võimalik karude ja lõukoerte abil kasvada, küsid ehk pisut hämmelduses. Vastan sulle, armas lugeja – lausa mühinal.

Paar päeva tagasi palus Otto juba mitmendat korda, et otsiksin lastepiiblist üles pildi, millel Taavet on just vägeva lõvi alistanud. Seejärel keerasime lehte ja tunnistasime, kuidas seesama nooruke Taavet võitleb juba vapralt Koljatiga.

„Ja vilistid kogusid oma sõjaväed võitluseks; nad kogunesid Sookosse, mis kuulus Juudale, ning lõid leeri üles Sooko ja Aseka vahele, Efes-Dammimi. Ka Saul ja Iisraeli mehed kogunesid ja lõid leeri üles Tammeorgu ning seadsid end tapluseks vilistite vastu. Vilistid seisid siinpool mäe peal ja Iisraeli lapsed seisid sealpool mäe peal, ja nende vahel oli org. Siis tuli vilistite leeridest välja kahevõitleja, Koljat nimi, Gatist pärit; ta pikkus oli kuus küünart ja üks vaks. Tal oli vaskkübar peas ja soomusrüü seljas; see soomusrüü kaalus viis tuhat seeklit vaske. Ta jalgadel olid vasksed säärekilbid ja tal oli vaskoda õlal. Ta piigivars oli nagu kangrupoom, ja ta piigiots vaagis kuussada seeklit rauda; ja tema ees käis ta kilbikandja. Ta seisis ja hüüdis Iisraeli võitlusridadele ning ütles neile: Mispärast tulite välja ja seadsite end tapluseks? Eks ole mina vilist ja teie Sauli sulased? Valige enestele üks mees ja las ta tuleb alla minu juure. Kui ta suudab minuga võidelda ja lööb mu maha, siis oleme meie teie sulased; aga kui mina ta võidan ja tema maha löön, siis olete teie meie sulased ja peate meid teenima! Ja vilist jätkas: „Mina teotan täna Iisraeli võitlusridu!“ Andke mulle üks mees, et me võiksime teiseteisega võidelda! Saul ja kogu Iisrael kuulsid neid vilisti sõnu ja nad kohkusid ning kartsid väga.“ 1Sm 17:1–11

„Vilist ligines hommikuti ja õhtuti, astudes välja neljakümnel päeval.“ 1Sm 17:16 Olukord lahinguväljal oli piisavalt tõsine, et nelikümmend päeva ei julgenud Iisraeli meestest keegi ühtegi konkreetset sammu ette võtta! Tekib küsimus: kas vilistite ja Iisraeli laste vahel seisis veel midagi peale oru ja seal Jumalat pilkava Koljati? Oli see usaldamatus? Olid need hirmuprillid, läbi mille muidu kõikvõimas ja armastav Jumal justkui iseenesest Koljatist pisemaks kahanes?

Kas meie elus võib ka olla, et keerulised ja rasked olukorrad, kus me inimlikult väljapääsu ei näe, kahandavad meie kõikvõimsa Jumala niivõrd pisikeseks, et seisame jõude ja ainus, mida teha tahaks, on, jalad seljas, põgeneda või hoopistükkis rünnakule asuda? Kas olete kogenud, et mida suurem on hirm ja mida raskem olukord, seda pisemaks muutub meie usk ja lühemaks Jumala käed? Mina olen.

Vaatasime Ottoga ikka veel Koljati ja Taaveti võitlusstseeni, kui äkitselt keerasin lehe uuesti tagasi Taaveti ja lõvi peale, siis jälle Taaveti ja Koljati peale ja uuesti tagasi lõvi peale.

„Kuidas satub Taavet, alles karjapoiss, niivõrd suurele ja tähtsale lahingupildile?“ imestasin endamisi. „Kustkohast saab ta julguse minna vastu hiiglasekasvu Koljatile, pannes kaalule nii enda kui ka Iisraeli sõjameeste elu? Mis on tema juures teisiti kui terves Iisraeli armees?“

Kahtlused ja kõhklused olid ka Saulil: „Ei suuda sina minna selle vilisti vastu, et temaga võidelda, sest sa oled noor, tema aga on juba noorest põlvest peale sõjamees!“ 1Sm 17:33

Taavet vastab aga nii meie eelmistele küsimustele kui Sauli kõhklustele ise: „Su sulane oli oma pudulojuste karjane. Kui tuli lõukoer või karu ja viis lamba karjast ära, siis ma läksin temale järele ja lõin ta maha ning päästsin saagi tema suust...su sulane on niihästi lõukoera kui karu maha löönud; ja see vilist, see ümberlõikamatu, saab olema nagu üks neist, sest ta on teotanud elava Jumala väehulki! Ja Taavet ütles: „Küllap Jehoova, kes mind on päästnud lõukoera ja karu küüsist, päästab mind ka selle vilisti käest!“ Siis ütles Saul Taavetile: „Mine, ja Jehoova olgu sinuga!„„

Need karud ja lõukoerad! Mis on nende juures nii erilist, et Taavet kuningas Saulile just need kaks välja toob?

Sest need on need, mis kasvatasid Taaveti usumuskli piisavalt tugevaks, et hirmuga kohtumisel ei kuivanud tema Jumal kokku, vaid säilitas oma kõikvõimsuse!

Mis tunne võis olla Taavetil esimese karuga kohtudes? Kas ta kartis? Kas ta küsis Jumalalt, miks too ei teinud sõrmenipsu ja ei kõrvaldanud antud raskust tema elust?

Nii karu kui lõukoera rünnakud aitasid Taavetil tunda enda puudulikkust. See nõudis temalt enesele, oma inimlikele hirmudele suremist ja Jumalale täielikku alistumist. Ta pidi uskuma, et Jumal oli suurem ja võimsam kui see eluohtlik näljane lõukoer, kes tema lammast noolis. Iga järgneva enesele suremisega ja kiskja käest pääsemisega pidi tema ees olev katsumus pisemaks kahanema ja Jumal aina suuremaks kasvama.

Kas Taavet vajas neid väliseid ründajaid – absoluutselt! Sest ilma karude ja lõukoerteta ei oleks tal olnud piisavaks koguseks kasvanud usku, et Koljatiga rinda pista. Ta vajas neid, ja kohe hädasti! Ometi pidi Taaveti usulihases olema juba miskit enne esimese karu või lõukoeraga kohtumist. Sest meie usk ei ole midagi, mida kas on või mida pole. Meil kõigil on pisuke kogus usku, mida Jumal läbi raskuste ja kogemuste kasvatab.

Kas oled vahel vaadanud mõne inimese usku ja mõelnud, et sa ei saa selle usuasjaga hakkama? Võib-olla oled kaalunud isegi allaandmist? Mina olen, ent siis andis Jumal mulle mõista, et me ei sünni koheselt Taavetiks, kes kogu Iisraeli armee suureks hämmastuseks vapralt ja ennastsalgaval Koljatiga rinda pistma läheb. Isegi Taavet sündis abitu beebina, kes vajas armastust, hoolt ja siis lõpuks oma usu küpsemiseks nii vajalikke lõukoeri – ja alles seejärel Koljatit! Ometi ei lõppenud Taaveti elu lahingud (loe: kasvamised) isegi mitte Koljatiga (loe: ületamatutena näivate raskustega) – see oli alles tema usulihase kasvamise vaheetapp. Jaa – justnimelt, Jumal kasvatab meid meie viimase hingetõmbeni!

Mida saame sellest loost õppida? Esiteks seda, et me ei pea kartma oma elu lõukoerasid ja karusid! Me ei pea keskenduma sellele, kui suured ja ohtlikud nad on. Sest korraga saab keskenduda vaid ühele asjale. Kas me keskendume tänasele murele või eilsele kogemusele Jumalaga – meie südamerahu olemasolu või selle puudumine sõltub meie valikust! Kas mõni karu või lõukoer murdis Taaveti maha? Ei. Need ei olnud selleks mõeldud! Jumal ei lase kiskjatel, st raskustel meie ellu tulla selleks, et me nende läbi maha murtud saaksime – ei. Ta lubab neid meie ellu selleks, et me nende läbi kasvaksime! Et meie usulihased kosuksid ja kasvaksid järgmiste karude tarvis, mille Jumal (edukalt!) maha murrab. Et ühel päeval, kui seisame vastamisi oma elu tõelise Koljatiga, ei oleks me selle hiiglasekasvu mehe ees abitud ja hirmust juhitud, vaid et vaatleksime selle asemel oma elus juba olnud karusid ja lõukoeri ning mäletaksime, kuidas Jumal meid nende käest päästis. Sest meie Jumal, kes on alati suurem ja vägevam kui Koljat, päästab meid meie vilistite käest!

„Siis alanduge Jumala vägeva käe alla, et ta teid ülendaks omal ajal! Heitke kõik oma mure tema peale, sest tema peab hoolt teie eest!“ 1Pt 5:6, 7 Sellest, kas vaatleme oma elu lõukoeri ja karusid võimalusena, kus Jumal saab näidata oma suurust ja vägevust, või ohtlikuna, kus pean ise oma olukorrad ära lahendama, tuleneb, kas oleme rohi, mis kasvab mühinal kevadest jaanipäevani, või muru, mis sügisel veel vaevu pikkust lisab ning lõpuks talveunne suikub.

Kui taevas on inimeste üle kohtuotsused tehtud, tuleb Maale üürikeseks ajaks säherdune viletsus, millist varem pole olnud. Tuleb olukord, kus oleme täielikult abitud ja inimlikust toest ära lõigatud. Too olukord saab olema igaühe oma Koljat.

Mark Finley sõnastab selle nii: „Kui tuleb Jaakobi ahastuse aeg, aeg, mil oleme inimlikult täielikult võimetud kõigest toimuvast läbi minema, siis millal Jumal meid selle katsumuse tarvis ette valmistab? Mis sa arvad, millal Jumal õpetab sulle usalduse õppetunde? Usu õppetunde? Enesekindluse õppetunde? See toimub praegu!“ Niisiis, me lausa vajame oma lõukoeri ja karusid ning justnimelt praegu! Ei, me ei pea nendega üksi lahingusse minema – sest meile ei anta suuremat koormat kui see, mida me suudame koos Jeesusega kanda!

Armas lugeja, ma ei tea, millised raskused sinu elus ehk parasjagu on, on need majanduslikud, terviseraskused, habras, katkendlik suhe Jumalaga, suhteprobleemid abielus, vanematega, kolleegidega, sõpradega – ma usun üht: Jumalal on Sinu jaoks plaan! Tal on juba lahendus, spetsiaalselt sinu jaoks valmis mõeldud. Ära karda neid karusid ega lõukoeri – Jumal on võimeline neid maha murdma. Usalda vaid, looda vaid, usu vaid! Alandu Tema vägeva käe alla ja anna oma mure Isa kõikvõimsatele kätele – Tema peab hoolt Sinu eest! „Sest mina tunnen mõtteid, mis ma teie pärast mõlgutan, ütleb Issand: need on rahu, aga mitte õnnetuse mõtted, et anda teile tulevikku ja lootust!“ Jr 29:11 

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat