Kogemuste kotike: Sest igaüks, kes palub, see saab

Avaldatud 4.4.2021, autor Eha Lobjakas, allikas Meie Aeg

Ühel külmal veebruari nädalavahetusel 2011. aastal olime taaskord ühe õdede-vendade seltskonnaga Hiiumaal akusid laadimas. Neist väljasõitudest on siin ennegi juttu olnud ja ma ei väsi kordamast, kui väga me vahel vajame argielust välja astumist, et veeta mõned päevad koos Jumala Sõna uurides, palvetades ja looduses viibides. See väljasõit on meil siiani meeles seetõttu, et ilm oli eriliselt külm ja külmast hoolimata veetsime palju aega väljas. Traditsiooniliselt võtsime hingamispäeva vastu Ristna poolsaare tipus, kuhu andis läbi paksu lume kohale sumada, tavapärane oli ka öine tähistaeva vaatlus Luidja rannas, kuhu enamus meist seekord jõudis tekkidesse mässituna mööda peegelsiledat jäist teed liueldes. Nagu tavaliselt, võtsime palju aega Piibli uurimiseks ja palveteks. Kuid on üks veelgi tähtsam põhjus, miks see kümne aasta tagune retk meil siiani meeles on. Olime juba mõnda aega palvetanud, et Jumal annaks meile peale ühekordsete ülesannete mõne püsiva töö või ülesande ja pühapäeva hommikul palvetades saime Jumala vastuse meie palvetele ja sündis Tallinna koguduse palvelist, kuhu praegu kuulub umbes 50 palvetajat, kes ei ole üldse kõik Tallinna koguduse liikmed. Ma ei tea täpselt, mis kuupäeval tuli meie palvelisti esimene palve, aga üsna pea pärast Jumala ülesande saamist. 

Kümne aasta sisse mahub 3657 päeva ja seetõttu saan täna öelda, et palvelisti on tulnud tuhandeid palveid, mida õed-vennad on selle aja vältel Jumala ette kandnud. Osa palvesoove tuleb palvelisti liikmetelt või nende kaudu, teine, väiksem osa palveid tuleb Tallinna koguduse kodulehekülje kaudu. 

Jeesus ütles: „Sest igaüks, kes palub, see saab“ ja seda oleme me kõik kogenud. Ja see „saamine“ ei piirdu palve vastusega Jumalalt, vaid, ma usun, et teisedki võivad tunnistada sellest, et Jumala ees palves veedetud aeg ja teadmine, et sellega saab mõnd abivajajat aidata, on meie elu muutnud ja Jumal on nüüd meie jaoks endisest hoopis suurem ja armulisem. 

Järgnevalt jagavadki oma kogemusi ja mõtteid mõned meie palvelisti liikmed.

Kõige eredamad kogemused Jumala õnnistustest seoses palvelistiga on järgmised:

1) Minu töökaaslane jäi kevadel haigeks. Siis oli juba koroonaaeg ning ta ei pääsenud arsti juurde. Toimusid vaid telefonivestlused. Tegemist oli küllaltki ebameeldiva haigusega. Panin palvelisti eestpalve tema tervise pärast ja mõne aja pärast oli ta tööl tagasi. Tänu Jumalale! 

2) Üle-eelmisel aastal pidin organiseerima sugulase matust. Teadsin, et matusel võib minna riiuks, kui inimesed hakkavad üksteisele etteheiteid tegema. Seda ma ei soovinud. Panin palvelisti eestpalve, et matus ja järgnev peielaud toimuksid rahumeelselt. Tänu Jumalale! Matusetalitus, peielaud ja hilisem urnimatus toimusidki rahumeelselt. Olen selle eest Jumalale väga tänulik!

3) Mõned aastad tagasi läks mul töö juures puru silma. Arvasin, et ehk see tuleb ise ära, kuid nii ei läinud. Öösel ei saanud hästi sellepärast magada. Siis, öösel kell 3 panin palvelisti eestpalve selle puru pärast. Pärast seda sain magama jääda ning hommikuks oli puru eemaldunud. Tänu Jumalale!

Palju Jumala õnnistusi!

Peep Vaimel

Meie koguduse palvelistil on sünnipäev – 10 aastat!

Aeg möödub väga kiiresti. Rahvasuus kõlab ütlus, et nagu oleks ajaratas kiiremini veerema pandud!

Tundub, et see oli nagu eile, ei, üleeile või alles möödunud aastal, kui Eha ja noor, särav Õnnekene rääkisid koguduses, kuidas nad olid ühel külmal veebruarikuu nädalavahetusel grupiga Hiiumaaal ja palvetasid Jumala poole igatsusega, et Ta annaks veel mingi väljundi Tema teenimiseks. Selle palve vastuseks oli palvelisti sünd.

Tänu Jumalale leidis see koguduses rõõmsa vastuvõtu. Ka mina registreerusin palvelisti liikmeks. Algul olid listis esitatavad palved veidi konarlikud, kuid küllaltki kiiresti sai list armastatud murede ja ka rõõmude esitamise-jagamise paigaks.

Hämmastavalt kiiresti tulid palvevastused ja neid lugedes, kaasapalvetanult, oli tunne, justkui olen minagi saanud järjekordse palvevastuse, mille üle tundsin siirast rõõmu. Nii on osa saadud lausa tundmatute inimeste murede ja rõõmude kohta esitatud palvetest ja nende vastustest.

Esimesed kolm aastat olin vaid siiras teiste eest palvetaja, muredele-rõõmudele kaasaelaja.

Siis aga tuli mul endal vajadus palveabile. Oleksin vajanud seda juba palju varem, kuid tundsin nagu piinlikkust, et olen sattunud raskustesse põhimõtteliselt oma süü tõttu. Olin andnud oma korteri laenutagatiseks vabatahtlikult ja Jumalaga nõu pidamata. Enesetarkusest olin kindel, et minu poeg suudab laenu tähtaegselt tagastada ja minu korteriga ei juhtu midagi. Aga nii ei läinud. Olin juba ca viis aastat üksinda palvetanud ja palunud Jumalalt olukorrale lahendust, kuid tagajärjetult. Laenu tagastamise lõpptähtaeg oli kaugelt möödas ja juba tiksus korterist väljatõstmise tähtaeg.

Pöördusin ahastuses koguduse poole, kus palvelist sai minu korteriprobleemi saaga infomatsiooni, palvete ja nende kajastamise kohaks. Listi kaudu edastati nii palved kui ka palvevastused, mis tulid kohe ja nii riburada mööda, et järg kadus käest. Üksikasjad olen juba varem kirja pannud ajakirjas Meie Aeg oktoober 2014 (Kogemuste kotike).

Minu probleemi lahenduse, st palve vastuse saamise ajast on möödunud 6 aastat ja 4 kuud. Kogu selle aja jooksul olen igal õhtul siiralt tänanud Jumalat Tema suure armu eest, mille osaks olen saanud – Ta jättis meile meie kodu! Samuti tänan teid, minu armsad õed-vennad, nii palve- kui ka materiaalse abi eest.

Ühispalvetel on suur jõud! Innustan kõiki saatma oma mured ja rõõmud palvelisti, kus ustavad usukaaslased, õed-vennad kannavad need koos ja ükshaaval meie Kõigeväelise Jumala ette. Ei pea ju palvevastus kohe tulema, ta tuleb siis, kui on selleks aeg. Jumal ei jäta omi lapsi hädasse, peavarjuta ja muudesse raskustesse. Temal ja ainult Temal on kõik võimalik ja alati sündigu ja sünnib vaid Tema tahtmine!

Palju õnne sulle väikese, kuid teguderohke juubeli puhul, palvelist! Jumal õnnistagu sinu tegevust ka edaspidi! Aamen!

Helve Liister

„Ja palve ja anumisega palvetage igal ajal Vaimus ning selleks valvake kogu püsivusega ja eestpalvetega kõigi pühade eest,“ loeme Ef 6:18 ja 1Ts 5:17 on üleskutse: „Palvetage lakkamata!“

Ma saan aru, et see on kulunud klišee, kuid tegelikult ka – ma ei kujuta täna oma elu ilma palvelistita ette.

Me ju teame, et taevane Isa kuuleb meid alati ja on igal hetkel meie kõrval. Ometi on minu jaoks olnud eriline õnnistus teada, et ma pole oma palveis enam üksi. Mitte sellepärast, et Taevaisa minu isiklikke palveid ei kuuleks, ei, Ta kuuleb igat mu ohet ja tegutseb. Aga teadmine, et saad oma probleemide pärast palvetada koos ustavate Jumala lastega, tekitab tunde tugevast seljatagusest, mida me inimestena nii sageli vajame.

Elus enne palvelisti pidin suuremas hädas olles sõbrad läbi helistama (et paluda eestpalvet), aga nüüd on vaja ainult internetti ja arvutilaadset seadet, mis võimaldaks palve teele panna.

Palvelist on kinnitus sellest, et meie Isal taevas ei ole ükskõik meie muredest, ka kõige pisematest, vaid et Tema väga heal meelel lahendab ka neid.

Üks mu lähedane (mittekristlane) imestas kunagi, kuidas ma nii tühja asja pärast Jumalat palun. Olen Jumalaga käies aga mõistnud, et nii nagu igaüks meist tahab oma armastatud inimese elus jagada ka tolle elu kõige väiksemaid asju, niisamuti tahab meie Isa olla osaline igas meie eluhetkes, sest Ta armastab meid, Ta hoolib meie heaolust ja käekäigust ja Ta teab, et Temaga koos on meie elu tohutult enam elamist väärt. Ja mis kõige olulisem – olen oma kristlaseteel mõistnud, et mina isiklikult ei saa ka kõige tühisemate asjadega iseseisvalt hakkama. Olen kogenud, milline õnnistus on kogu oma elu Temale üle anda koos kõigi pisiasjadega ja teada, et ma ei pea muretsema niikaua, kuni ma Isa tegutsemisesse ei sekku.

Palvelist, kuhu on aastate jooksul kuulunud palju erinevaid inimesi, on lisaks kõigele tõestanud tõsiasja, et Jumal valvab selle üle. Listist on läbi käinud väga palju delikaatseid teemasid, mis ei ole laia maailma oma elu elama läinud. Arvestades, et sinna kuulub palju erinevaid inimesi, kes me ei ole paraku iga päev ja hetk oma elust 100% koos Jumalaga, on see iseenesest suur Jumala ime, et kuulujutte ega kohtumõistmist ei ole laiale publikule edasi kantud.

Minu jaoks on eriti võimsad kogemused need, kus inimene on vajanud reaalset käegakatsutavat abi ja listi liikmed on seda jaganud. Kohe, ilma viivituseta. Seegi on olnud tunnistuseks tõsiasjast, et siia kuuluvad inimesed on Issandale neil hetkil täiesti lahti.

Üks minu isiklik kogemus puudutab aastatetagust rahakogumist ühele koguduse vennale prillide ostuks. Tookord otsustasin, et ootan, kuni raha on enam-vähem koos, ja siis panen ülejäänu (mina pidin tookord tolle vennaga prillipoodi kaasa minema, kuna ta vajas kedagi endaga kaasa). Olin enda jaoks mõelnud ka, kui palju mul on võimalik panna, ja seepärast olin natuke mures, mis saab siis, kui puuduv summa osutub suuremaks. Rääkisin Isaga ja otsustasin, pean oma otsusest ikkagi kinni, saagu mis saab. Lõppude lõpuks on see ju kõigest raha. Sel hommikul, kui poodi läksime, selgus, et puudu oli täpselt see summa, mille ma olin mõelnud lisada.

Samalaadseid kogemusi on palvelistis küllaga, et annetuste vool lakkab täpselt siis, kui vajalik summa on koos. Sedasorti praktilised aktsioonid on kinnitavad ka selles mõttes, et samal ajal kui ühed tegutsevad, on teised palves. Ja see tähendab neile, kes tegutsevad, teadmist, et kõik on Issandale üle antud ning Tema juhib ja korraldab kogu ettevõtmist.

Enam kui korra olen kogenud üht Jumalale väga iseloomulikku asja. Juhtub, et maadled mõne Issandas kasvamise probleemiga ja siis loed äkki listist, et keegi usuõdedest või -vendadest palub eestpalvet täpselt samasuguse probleemi pärast oma elus. Siis saad nende palvetega ühineda ja ka enda mure Issandale üle anda.

Asi, mida palvelist on tõenäoliselt meile kõigile õpetanud (või siis igal juhul minule küll), on see, et tuleb rohkem palvetada. Palvetada tänaval, poes, bussis inimeste eest, kellega sa seal hetkel koos oled. Ja list on õpetanud mind palvevajadust märkama.

Last but not least, mina isiklikult olen näinud nii listi toodud palvevastustes kui kogenud oma isiklikus elus, millist väge kannab eestpalve. Mõnikord kiputakse eestpalvesse suhtuma kerge üleolekuga, justkui oleks tegu millegi suhteliselt teisejärgulise asjaga. Olen väga selgelt kogenud Jumala väge olukordades, mida ma muuta ega lahendada ei suuda ja mõnikord ei soovigi. Minu jaoks on üks kõige imelisem asi tunda olukorras, mida sa ei valitse (näiteks tugev negatiivne emotsioon), ootamatult rahu saabumas sinna, kus keerles korralik tunnete tornaado. Päriselt. Ilma et oleks pidanud lugema kümneni ja veenma ennast, et ma olen rahulik – ma olen rahulik, ma olen täiesti rahulik.

Mul puudub mälu ja õigupoolest poleks siin ka ruumi rääkida kõigist neist kordadest, mil olen palunud enda keeruliste kohtumiste pärast keeruliste inimestega, mis on möödunud mitte ainult rahulikult, vaid enamasti ka edukalt. Seda, mida tahan öelda, on Jakoobus öelnud juba ammu aega tagasi Jk 5:16–18: „Tunnistage üksteisele oma eksimused ja palvetage üksteise eest, et saaksite terveks; õige inimese vägev palve suudab palju. Eelija oli samasugune nõder inimene nagu meiegi, ja ta palus kangesti, et ei sajaks vihma; ja kolm aastat ja kuus kuud ei sadanud vihma maa peale. Ja tema palus jälle ja taevas andis vihma ja maa kandis oma vilja.“

Meiegi oleme nõdrad inimesed, sest kes meist ikka end õigeks peab. Aga siin öeldakse, et Eelija oli samasugune nõder inimene nagu meiegi, ja tema palve peale sündisid asjad (mis olid kooskõlas Jumala tahtega). Seesama saab ka meie elus toimuda, sest Jumal ei tee vahet inimeste vahel (Rm 2:11). Me ei hakka ju ometi Jumala Sõna tühjaks tegema?

Jana Rosin

Jumala töö siin maailmas käib ikka saatana hoolsal vahelesegamisel. Seda oleme meiegi kogenud palvelisti 10 aasta jooksul, aga me oleme ikka veel olemas ja armastav Jumal kuuleb palveid! Me ei ole mingit kiitmist väärt, me oleme kõlvatud sulased ja oleme teinud, mis meie kohus on (vt Lk 17:10). Kõik au ja kiitus kuulub Jumalale! Ma usun, et suur tasu igale palvetajale on see, kui Jumal kellegi teise elus mõne lahendamatu asja ära lahendab, kergenduse toob ja õnnistab. Ja meie saame selle tunnistajad olla. Minu kogemused sellesse kotikesse seekord ei mahu, meenutan ainult ühte eestpalvet, mis tuli meie kodulehekülje kaudu. Palvetaja elus oli nässus kõik, mis üldse saab nässu minna. Ja ta oli oma kõige tõsisemad probleemid üles lugenud. Mõni päev peale eestpalve esitamist tuli temalt uus kiri, kus ta tänas Jumalat, sest KÕIK tema eestpalves nimetatud olukorrad olid lahendatud. 

Siia lõppu mahub veel Tiiu tunnistus, mis on ka pisut palvelistiga seotud. 

Tere, armsad kaasteelised!

Tahan teile jutustada mõned lood igapäevaelust, mis on mind isiklikult motiveerinud. 

Olen aastaid elanud nii, et kui hingamispäeviti olin kirikus käinud, siis oli justkui üks oluline kohustus Jumala ja enese ees täidetud. Kuna ma suur suhtleja pole, tõttasin kohe koju. Mõtted keerlesid juba selle ümber, mis homme tuleb teha.

Olen suur lugeja. Pensionärina loen hommikuti umbes kolmkümmend lehekülge mingist vaimulikust raamatust või ajakirjast ja õhtuti enne magamaminekut sama palju. Lausa uskumatu, kuidas need lugemised on mind muutnud. Öeldakse ju, et oled see, mida sa loed.

Tasapisi ärkas minus soov teha midagi konkreetset mõne inimese heaks, kes on hädaolukorras. Ühtäkki kerkisid mu silme ette pered, kelle olukord oli silmanähtavalt keeruliseks muutunud. Üks selline pere oli minu läheduses elav ema oma kolmeteistaastase pojaga. Ema on mitmete tervisehädade tõttu tunnistatud täielikult invaliidiks. Maja, kus nad elavad, on igas mõttes lagunenud. Katus oli kaetud vaid kilega ja tuulise ilma korral lehvisid maja kohal kilepaanid. Vihma puhul tilkus vesi tuppa. Seinu, mis on kaetud tuuletõkkeplaatidega, on hiired ja rotid põhjalikult uuristanud. Kui kohalikku toidu­poodi lähen, viib mu teekond ikka sellest majast mööda. Alati on kuidagi valus mõelda maja asukatele.

Möödunud kevadel, pärast tormist nädalat, lehvisid katusel jälle mõned kilepaanid. Oli eriliselt valus seda vaadata. Tundsin, et nii enam edasi minna ei saa. Läksin kohalikku omavalitsusse lootuses, et ehk saab mingisugust abi katuseremondiks. Selgus, et abi saab küll kütte muretsemiseks ja ravimite kulude katteks, aga ehituseks ei ole toetust ette nähtud.

Pöördusin ka saatesse „Kodutunne“. Selgus, et taoline juhtum ei kuulu nende pädevusse. Ilmselt oli põhjuseks asjaolu, et hoone ehitamiseks puudub ehitusluba. Ometi on ju maja püsti ja seal elatakse.

Asi sai pandud palvelisti. Üllatavalt reageerisid paljud kohe ja toetasid rahaliselt. Tekkis lootus, et maja võib saada katuse peale ja et koguduse ehitusmehed panevad õla alla, kuid eks ju neil kõigil on omad töökohustused ja projektid oma tähtaegadega. Kõigele lisaks hakkas ähvardama kevadine koroona ja seejärel sama haiguse puhang varasügisel. Kõigest hoolimata sai katus detsembri esimeses pooles peale.

Minu rõõm oli suur, majaomaniku tänu aga ülevoolav. Jumal näeb ja kuuleb. 

Teine meie kodukandi pere on ligikaudu samasugune. Neil pole küll probleemi majaga, vaid pere elatusvahendite nappusega. Peres on isa, ema ja teismeline tütar. Isa on asjalik ehitusmees, kuid nüüd ei saa terviseprobleemide tõttu enam ehitusel töötada. Hakkama tuleb saada invaliidist ema pensioniga. Oleme selle pere pärast palvetanud ja viinud neile ka toidupakke. Tuleb aidata! Jumal andku selleks tahet ja jõudu!

Pealiskaudselt vaadates näib, et igas majas käib koroona ajal elu edasi ja pole hullu midagi. Lähemalt olukordadest kuuldes aga saame aru, et inimesed on stressis ja lausa ahastuses. Üks meie tänava inimene töötab reisibüroos. Suurem osa töötajaid on seal juba koondatud ja nad on rakendatud töödele, mis on seotud koroona uuringutega. Meie tuttav inimene ei tea, kaua teda veel tööl hoitakse, sest reise ju pole.

Varem ma ei püüdnud süveneda oma kandi inimeste probleemidesse. Mõtlesin, et kõigil on raskusi ja mina olen pensionär, mis abistaja mina olen. Nüüd otsin võimalusi, kuidas kedagi toetada ja abistada. Palun Jumalat, et Ta avaks minu silmad ja kõrvad nägema ja kuulma inimeste hädaolukordi. Need inimesed, kellest eelpool on olnud juttu, pole seotud küll meie kogudusega. Arvan, et iga inimene, kes on hädas, vajab abi ja teda tuleb märgata.

Kuulsin, et ühes kirikus anti igale koguduse liikmele võimalus teha üks toiduainete pakk ühele koguduse hädasolijale. Ehk võiks vabatahtliku kohustuse põhimõtet rakendada ka meie koguduses.

Lõpuks tahan südamest tänada inimesi, kes toetasid nimetatud maja katuse ehitust nii rahaliselt kui füüsiliselt. Jumal õnnistagu teid kõiki!

Tiiu Kasvand

Kallis lugeja, soovin Sulle ka raugematut palveindu. Meie ümber on nii palju inimesi, kes Jumalast midagi ei tea. Nad on ehk kuulnud Tema nime ja kasutavad seda võib-olla sidesõnana, kuid nad ei tunne armastavat Isa, kes meid armastab ja on oma Poja meie pattude eest surma andnud. Kui nad kuidagi seda armastust näha oskaksid, siis nad teaksid, et ka nende elu lahendamatutele olukordadele on Isal lahendus olemas ja et Isa võtab vastu kõik, kes Tema juurde tulevad. 

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat