Regulaarne palvetamine on selgeim kristlast mittekristlasest eristav tegevus. Üldsegi mitte püüdes vähendada Jumala Sõna tähtsust kristlase elus, jääme ilma palveteta ometi ainult teadmiste omandamise faasi ega suuda neid teadmisi ellu rakendada. Küll aga saab Jumal meid Pühakirja kaudu veenda meie patususes ning tahtmatuses, jõuetuses ja võimetuses elada Tema tahte kohaselt. Samas veenab Pühakiri meid Tema armastuses ja soovis meid päästa ning meile lahendusi pakkuda – ja meist saavad kristlased, kes püsivalt oma palved ja eestpalved usus oma Isa ette toovad ja Jumala abi ning lahendusi kogevad.
Jumala tahet otsides ja palvetades tekivad meil vahel palvetamise kohta küsimused. Mõtisklen järgnevalt mõne enam levinud küsimuse üle, mille kohta minult on aru päritud.
Kuidas paluda?
Palve asendi ja kõik muu palve vormi puudutava dikteerivad meie hingeseisund ja meie võimalused. Keegi on kusagil ütelnud, et meie probleemi kaugus selle lahendusest võrdub meie põlvede kaugusega maast. Samas võib inimene olla füüsiliselt väga maas, aga hinges uhke ja uskmatu, ning vastupidi. Jeesus ütles palve kohta: „Tõesti, tõesti ma ütlen teile, et mida te iganes Isalt palute, seda ta annab teile minu nimel! Tänini ei ole te midagi palunud minu nimel. Paluge, siis te saate, et teie rõõm võiks olla täielik.“ (Jh 16:23, 24) Me palume Isa Jeesuse nimel või palume Jeesust Jeesuse nimel (vt Jh 14:13, 14), kusjuures väljend „Jeesuse nimel“ meie palve lõpus pole ju lihtsalt parool või midagi sellesarnast, vaid Tema kallist nime usus oma palve alguses ja/või lõpus nimetades palume kõige selle nimel, kes Jeesus on ja mida Ta on teinud ja teeb. Selline pöördumine teeb meid alandlikuks ning aukartlikuks, meie palved aga üleval kuuldavaiks, sest oma surma läbi on Jeesus meid Isaga lepitanud.
Mul tuli kord ühe vähki põdeva töökaaslasega juttu sellest, kuidas siis paluda. Tema nähtud ja kuuldud palved olid suure hääle ja ülevoolava emotsiooniga välja öeldud ning ta ütles, et temale see ei meeldi. Me olemegi kõik erinevad ja võime tulla Isa ette ja rääkida nii, nagu meile omane on. Peale selle, et palume Jeesuse nimel, on edasine meie siiras pöördumine armastava Isa poole ja me võime oma hinge Tema ees tühjaks valada just nii, nagu meile sobib. Avalikus palves tuleb meil loomulikult arvestada meie ümber olevate inimestega, aga üksi Isa ees olles loeb üle kõige siirus.
Mida sobib paluda?
Kui me küsiksime lapselt, millest ta võib oma isale rääkida, ei saaks see laps ilmselt küsimusest aru, sest oma isaga kõigest rääkimine on tema jaoks loomulik. Paulus julgustab meid palveiks kirjutades: „Ärge muretsege ühtigi, vaid laske kõiges oma palumised palve ja anumisega ühes tänuga saada Jumalale teatavaks. Ja Jumala rahu, mis on ülem kõigest mõistusest, hoiab teie südamed ja mõtted Kristuses Jeesuses.“ (Fi 4:6, 7) Me võime Jumala lastena kõik oma Taevasele Isale ära rääkida ja me ei vaeva Teda. Tal on hea meel kuulda meie suust asju, mida Ta juba teab, sest nüüd me tunnistame oma vajadust ja puudust ning igatseme selles olukorras selgust ja tarkust ülevalt. Palve ei ole aga üksnes oma soovide nimekirja Jumala ette kandmine. Palve on vestlus Kõigekõrgemaga. Ja ehk küll Tal on hea meel oma laste soove täita, igatseb Ta südamest, et Tema lapsed ka Tema soovidest teadlikuks saaksid ja nende peale mõtleksid. Ehk soovib Jumal meile selle vestluse ajal ühtteist südamele panna, meid meie patu äratundmisele tuua ja meid edasi juhatada. Kui oleme kõik Jumala ette kandnud, vastab Jumal rahuga – ka siis kui meie oma palvete vastuseid veel ei näe. Me võime kõik palves Jumala ette tuua, aga tänupalveid ei peaks olema vähem kui meie muresid ja soove.
Kord nägin unenägu (just nagu Saalomon), kus üks vend küsis minult, kuidas ta peaks palvetama, ja ma vastasin talle: „Palun, Jumal, tule minu päeva!“ Ärkasin üles ja mõtlesin: nüüd palun mina ka nii. Kui Jumal on minu päevas, võin Temaga kogu aeg rääkida, sest Ta on kohal ja võin kogeda, kuidas Ta juhatab kõigis asjades, alates kõige tühisemast. Näiteks ühel hommikul tahtsin panna koti smuutiga, mille ma ikka hommikuti tööle kaasa segan, nagu tavaliselt auto tagaistmele ja siis tuli mulle selge mõte: pane täna kott auto põrandale. Hea küll, olgu nii. Mingil põhjusel läks just sel hommikul järsu pidurdamise tagajärjel smuutipudeli kork lahti ning kogu kott ja auto porimatt ujus minu hommikusöögist. Olin nii tänulik, et smuutiujutus oli kummist porimatil, mitte auto tagaistmel. Võrreldes inimeste päästmisega oli tegemist imetillukese asjaga, aga südame tegi soojaks see, et Isa tegeleb isegi minu smuuti ja autoistmega.
Kui me ei saa, mida oleme palunud?
Jk 1:5–7 loeme: „Aga kui kellelgi teist on puudu tarkusest, see palugu Jumalalt, kes kõigile annab suisa ega tee etteheiteid, ja siis antakse temale. Ent ta palugu usus, ilma kahtlemata; sest kes kahtleb, sarnaneks merelainega, mida tuul tõstab ning sinna ja tänna peksab. Niisugune inimene ärgu ometi arvaku, et ta midagi saab Issandalt.“ Usk on usaldus ja veendumus, loeme seda kirjast heebrealastele 11:1 ja me võime siin maailmas paljusid inimesi usaldada ja paljudes asjades veenduda, kuid usk Jumalasse tähendab usku Tema tingimusteta armastusse; usku sellesse, et Tema jumalik vägi on annetanud meile kõik, mida vajatakse eluks ja jumalakartuseks; usku sellesse, et pole olukordi, kus Jumal ei oleks kohal. Usul ei ole midagi tegemist meie enesesisendusega, vaid Jeesuse sõnade kohaselt on usk Jumala tegu meis, sest me loeme Jh 6:29: „See on Jumala tegu, et te usute temasse, kelle ta on läkitanud.“ Niisiis laseme Jumalal selle teo meis teha ja teeme siis usupalveid.
Peale uskmatuse on veel vähemalt üks põhjus mitte saada seda, mida oleme palunud. Jk 4:3 on kirjas „Te palute ja ei saa, sest te palute pahasti, tahtes seda kulutada oma himudes.“
Olen õppinud Jumalalt oma palvetele vastuseid oodates:
- et ka „ei“ ja „oota“ on vastused;
- et rahu on vastus (vt Fi 4:6, 7);
- et ma ei saa Jumalale ette kirjutada, mil viisil või millal Ta minu palvele vastab;
- et ma ei saa Teda sundida minu tahet täitma;
- et kui ma midagi aru ei saa, siis tuleb vaadata Kolgatale ja korrata endale: „sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud …“. Ja see Jumal, kes mind nii armastab, ei jäta mulle andmata midagi, mida ma tõeliselt vajan;
- et kõik, mis ma Tema kätte olen andnud, on Tema võimsates kätes.
Olen ära õppinud, et kui keegi teeb ettepaneku palvetada, tuleb seda edasi lükkamata teha. Kui endal tuleb mõte palvetada, tuleb sedagi teha kohe, sest sellised mõtted tulevad ainult Isalt. Aastaid tagasi, kui minu tütar Siiri oli just saanud juhiload ja me hakkasime Rakverest Tallinna poole sõitma, jättis ta auto ühel hetkel tee äärde seisma ja ütles, et nüüd hakkame palvetama. Minu esimene mõte oli: me ju sõitma hakates tegime juba palve, aga siis mõtlesin, et ega me liiga palju ikka paluda ei saa, ja me palvetasime uuesti. Jätkasime sõitu ja nägime üsna varsti äsja asetleidnud liiklusõnnetust, kus auto oli otsa sõitnud teele jooksnud põdrale. Meie auto roolis oli kogemusteta juht ja ma ei tea, mis meiega oleks juhtunud, kui me poleks palvetamiseks peatunud. Liiklusõnnetuses osalenud autos olid ka kõik terved.
Mis on eestpalve?
Kui seni on juttu olnud peamiselt minu või meie palvetest, siis järgnevad mõtted puudutavad rohkem eestpalveid. Eestpalve on ka palve, võib-olla nimetatakse seda eestpalveks sellepärast, et see on palve kellegi teise pärast või kellegi teise olukordade pärast, või ka palve, mida keegi teine palub mul/meil teha. Iiobi 42:10 loeme: „Ja Jehoova pööras Iiobi saatuse, kui see palus oma sõprade eest.“ Iiobi sõbrad üritasid teha oma parima, et Iiobile tema kannatusi ära seletada, kuid lisasid oma innukate seletustega Iiobi kannatustele juurde täiendavaid üleelamisi. Ja nüüd saatis Jumal sõbrad Iiobi juurde eestpalvet paluma. Ja me ei saa paluda inimeste eest, keda vihkame või põlgame või lihtsalt hukka mõistame. Seega peame eestpalvesoovist kuuldes kõigepealt laskma enda suhtumist muuta. Keegi on ütelnud, et palve ei muuda alati olukordi, aga see muudab alati meid.
Nii pöörduvad inimesed täna ka meie poole ja paluvad meil palvetada. Peale selle, et võime eestpalveid tehes oma kaaslaste muredele kaasa elada, on selline palvetöö ka väga hea võimalus pilk endalt ja oma hädadelt ära pöörata ning mitte lasta enesehaletsusel meie usku räsida.
Meil on Tallinna koguduses juba kümme aastat eestpalvete list, milles osaleb umbes 50 palvetajat, kes kõik polegi Tallinna koguduse liikmed. Üks põhjus, miks inimesed oma palveid sinna saadavad, on vist selles, et nad ei jaksa enam üksi palvetada. Jumal on lubanud palveid kuulda. Ja meil on põhjust Talle tänu tuua tuhandete olukordade eest, mille lahendusi me oleme kuulnud ja näinud. Kui meie listi inimestelt küsida, kui paljud meie endi olukorrad on lahenduse leidnud, kui meie teiste eest palvetame, oleksime kindlasti positiivselt üllatunud.
Kord oli minu elus väga valus olukord ja Jumal kasutas eestpalvet selleks, et ma usujalad jälle alla võtaksin. Olin ääretus ahastuses mere ääres palvetamas ja otsustasin siis kaevata oma häda ühele õele. Helistasin ja ei leidnud häda ärarääkimisest suurt abi. Aga siis ütles see õde, et üks inimene on haiglas suremas ja tema ei tea, kas see haige on Jumalaga ära leppinud ning kas mina ei tea kedagi, kes läheks sinna haiglasse ja palvetaks temaga koos. Ma ütlesin, et tean kedagi, kes läheks, ja see keegi olen mina. Minu oma koorem tõsteti minu õlgade pealt ära sel samal hetkel, kui otsustasin minna surijat toetama. Ma kardan raskelt haigeid ja surijaid, kuid sel korral seal haigla ees autos palvetades andsin kõik Isa kätte ja astusin siis Temaga koos surma ootavate inimeste palatisse. Sõnad, mis mu suust tulid, polnud minu sõnad, ja hääl oli ka teistsugune, kui ma seal palvetasin ja see haige seal voodis minuga kaasa ohkas, kuna ta polnud enamaks suuteline. Tema nägu kiirgas nüüd sisemisest rahust ja nii ta seal suikus Isa sülle.
Oleme oma palvelistis kogenud, kuidas inimesed annavad oma elu Jumala kätte ja alustavad usu- ja palveelu, lahkuminejad ja riidlejad lepivad, inimesed andestavad, töö kaotanud saavad oma töö tagasi, tugev valu taandub mõne hetke jooksul peale seda, kui palve on listi postitatud. Just täna, kui ma seda lugu kirjutan, aitasime palves kaasa ühe raske sünnituse juures, ja juba nädalaid palume kriitilises seisus haiglas lamava noore mehe pärast ja me ei tea, kas ta on oma südame Jumalale andnud. Meie ei saa oma palvetele alati vastuseid, aga me teame, et Isa kuuleb ja lahendab ning mõned lahendused võtavad rohkem aega mitte sellepärast, et Isa jõud oleks vähene, vaid seetõttu, et Isa ei tee asju meie elus ja hinges ilma meie nõusolekuta ning meie jah-sõna saamine võtab tihti kaua aega. Meie ei saa muud teha kui palvetada ja hoolida, aga Isa saab teha seda, mida meie ei saa teha – ja Ta tahab oma lastele rõõmu valmistada.
Kord küsis üks mees kuulsalt evangelistilt Dwight Moodylt, miks tema evangeeliumitöö nii edukas on, ja Moody küsis vastu: „Mida sa seal eespool näed?“ „Inimesed kõnnivad pargis,“ vastas küsija. Nüüd ütles Moody: „Sina näed inimesi, aga mina näen hingi, kes lähevad hukka, kui ma neile ei kuuluta!“ Seda sama mõtet pisut laiendades jõuame punkti, kus peame endale aru andma, et inimesed lähevad hukka, kui me nende eest ei palveta ja ei tegutse siis selle juhtimise kohaselt, mille me armastava Isa poole palvetades saame.
In English