Liidu töötajatel on ühised regulaarsed palvepäevad

Palve tähtsust ei pane kahtluse alla keegi, kes Jumalat tunneb. Ometi on ka Jumala riigi töölistel tihtipeale tunne, et kiired ülesanded rõhuvad selliselt peale, et palve jaoks, eriti ühise palve jaoks, ei jätku lihtsalt aega. Kui Ivo Käsk mõned aastad tagasi esimest korda pastorid ühiseks palvepäevaks kokku kutsus, tunnistas ta, et tal oli see mõte juba pikemalt olnud, aga alati oli justkui „midagi tähtsamat“ ees.

Jumala abiga sai siiski algus tehtud ja teatava hajusa regulaarsusega on need kohtumised toimunud siiani. Rõõm on sellest, et palveind on hoogu juurde saanud ja käesoleva aasta algusest on pastorite palvepäevad – nii me neid nimetame – igakuised. Kui varasemalt saime enamasti kokku Eesti keskpaigas Türil, siis nüüd on võetud suund katta palvevõrguga maa erinevad nurgad. Aasta algusest peale on palvepäevad olnud Tartus, Viljandis, Pärnus, Võrus ja viimasena Narvas.

Et asi ikka toimiks, sellel on silma peal hoidnud Kaile Tuvi, ja selle on oma südameasjaks võtnud ka meie vastne liidu esimees Aleksandr Tsugai. Palvekäsi on aidanud üleval hoida erinevad inimesed, aga huvitava kokkusattumusena on selle aasta igal kokkusaamisel olnud täpselt seitse venda-õde. Täiuse arv aga ei peaks kindlasti olema palveseltskonna piiriks. Ühise koosolemise õnnistused on olnud tuntavad nii Sõna, kogemuste jagamise, laulu ja muidugi palve kaudu.

Ühise palveaja kestuseks on rahulikult kujunenud paari tunni ringis. Võtab juba aega see, et süveneda Jumala ülevusse ja suurusesse ja Teda ülistada. Võtab ka aega, et laotada Tema ette kogu meie olukord ja ausalt tunnistada oma abivajadust. Olen tundnud, et kui kõik on palves Jumalale üle antud, hakkab südamest pulbitsema ülevoolav tänu Jumalale. Sellega on imeline palve lõpetada ja võtta vastu „Jumala rahu, mis on ülem kui kogu mõistmine“. Pärast palvetamist on meil olnud ka ühise söögiaja osadus sellega, mis igaüks kaasa on toonud.