Pühapäeval, 23. novembril toimus Soomes Tamperes järjekordne heategevuslik laadapäev, mille tuludest toetatakse Soome ADRA osakonna tööd. Nagu juba paaril eelneval korral, nii oli ka seekordsel üritusel kohal terve hulgake eestlasi, kes soovisid sellest üritusest osa võtta ja oma panuse heategevusse anda. Sel aastal olid laadatee jalge alla võtnud perekond Uuk ning Rael ja Rein Kaasen Võrust, perekond Kaasik Rakverest ning allakirjutanu. Kottidesse oli pakitud terve hunnik kaupa, peamiselt kohalikku käsitööd, mida vilgaste sõrmede ja lahke südamega inimesed olid meile kaasa andnud. Südames valitses hea kauplemispäeva ootus, soov kohata vanu sõpru ning saada osa Jumala kohalolust ja Tema õnnistustest.
Laadapäev algas asjaosalistele juba õige vara, kella kaheksa paiku pühapäeva hommikul, ikka selleks, et jõuaks enne külastajate saabumist kauba laudadele sättida, nimesildid rinda kinnitada, süüa korraldajate poolt valmistatud hernesuppi ning seisatuda palveks ürituse kordamineku pärast. Laada külastajatele avati uksed kell kaksteist ja paarikümne minutiga olid laadaruumid täis kohalikke inimesi ning lahti läks suur sagimine, reklaamimine, tingimine ja ostetud kauba kottidesse pakkimine. Messihalli keskel laulis üks mees kitarrimängu saatel jõululaule, avatud oli ka supiköök, Soome ADRA osakonna juht Markku Heinänen rääkis veidi sellest organisatsioonist ja kutsus üles inimesi ostude kaudu sedagi tööd toetama. Pärast esimest suuremat külalistelainet oli võimalik ka kõigil müüjatel laudade vahel ringi käia ning teiste kaupa uudistada. Neli tundi, mil laat avatud oli, möödusid justkui linnulennul ja ühtäkki oligi käes aeg lasta veel kord hinnad alla ning viimast korda oma kaupa pakkuda. Pärast laada lõppu ning raha kokkulugemist oli kõigil müüjatel võimalik oma soovi ja südametunnistuse kohaselt ADRA-le annetus teha. Kuigi vanad tegijad teadsid võrdluse põhjal eelmiste laatadega öelda, et sellel aastal osteti palju vähem kaupa ning tuludki olid võrdlemisi kasinad (kindlasti on siin oma osa majanduskriisil ja ka suurel lumetormil), ometi näisid kõik hea meelega annetustšekki kirjutavat. Olen kindel, et paljud ei annetanud ADRA-le vaid osa müügitulust, nagu varem kokku lepitud, vaid lausa suurema osa kogu oma käibest. Igatahes on hea teada, et Taevane Isa võttis vastu ka meie pisku annetuse, meie "kaks leptonit", mis ühes Jumala õnnistustega võib saada mõõtmatult suurema väärtuse. Laadalt lahkudes oli vähemalt minu südames rõõm ja tänu, oli lõpmata hea näha kalleid sõpru (kellega suvel sai külg külje kõrval ehitusel rassida:) ja anda oma panus Jumalariigi töösse. Veel viimased hüvastijätud ja tänusõnad ning läbi see laat oligi.
Paraku ei olnud veel eestlaste seiklused selleks korraks lõppenud. Just pühapäeva lõunal oli Soome jõudnud marutuul ja suur lumesadu, nii et meil oli tükk tegemist (usun, et meie kaitseinglitel oli veel rohkem tegemist), et me elusate ja tervetena õigeks ajaks Helsingi sadamasse jõuaksime. Sadam võttis meid vastu veel suurema marutuulega ja ühtlasi teadmatusega laeva väljumise kohta. Pärast kolmetunnist ootamist ja julgustavaid piiblisalme (mis mõnele meie seltskonnast kulusid küll marjaks ära;) tuli lõpuks teade, et laev ei välju. Nii et pika öise loksumise asemel tormisel merel ootas meid hoopis neljatärnihotell pehmete voodite ja korraliku hommikusöögiga. Jälle oli Jumal meie eest imeliselt hoolitsenud ja seadnud asjad korda kõige paremal võimalikul viisil. Usun, et Ta tegi seda meie heaks suurima heameelega, ehk oli seegi meie jaoks märk sellest, et Jumal hindas meie panust ja oli meile selle eest tänulik. Nii saimegi hommikul pärast tormi vaibumist tõrgeteta laevale, millega tasasel veel kodusesse Tallinnasse purjetasime. Seal läksid meie teed lahku, mina ootasin bussijaamas veel tükk aega Tartu bussi, sest kõik sõidugraafikud olid sassis, ja pärast neljatunnist (!) bussisõitu Tallinnast Tartusse jõudsin viimaks õhtuks koju, "lumesadu, jalad väsind, läbi, läbi näljane", tsiteerides klassikut. Ja ometi kippus rinnuni ulatuvate lumehangede vahel ukerdades suule see seletamatu naeratus, mis tekib ainult ja ainult siis, kui ma võin aimata, et Jumalal on olnud minust hea meel. Võimas tunne oli, mis seal salata...
Ja lõpetuseks tahaksin kõigile reisikaaslastele edasi anda laada korraldaja Leena Sundi kirjaread, mille sain kätte järgmisel hommikul pärast kojujõudmist ja mida ta palus mul teiega jagada: "Onpa kiva kuulla, että olette turvallisesti perillä. Kiitos Taivaan
Isälle siitä. Oli mukava tavata ja kiitos panoksestanne ADAn työhön. Se on meille tärkeää!"
In English