Mul on olnud eesõigus näha lähedalt mitme koguduse tööd ja toimimist. Juba lapsena nägin isa kõrvalt koguduse sisemist elu lähemalt kui mõni teine. Teismelise ja ülikoolitudengina olin aktiivne koguduseliige ja viimase viie aasta vältel igapäevaselt koguduse juures töötades olen ka paaris linnas kohalike koguduste elu peensustega tutvunud. Olen osalenud koguduse nõukogu, valimiskomisjoni ja jumalateenistuse nõukogu töös, lisaks olnud osa koguduse igapäevasest või -nädalatest tegemistest, jumalateenistuste organiseerimisest kuni nõude pesemiseni.
Praegu olen tegev Kompassi koguduse elus ja töös, nii palju kui mu töögraafik liidu ürituste ja teiste koguduste külastamise kõrvalt lubab. Kompassi koguduse inkubatsiooniperioodi ja nüüd viimase aasta jooksul tavapärase koguduse elu juures on olnud väga põnev viibida. Uue koguduse sünd on olnud minu – nagu kõigi teiste grupiliikmetegi jaoks – täiesti uus kogemus ja väljakutse. Ei ole olnud vähe neid hetki, kui me oleme üksteisele otsa vaadanud, teadmata, kuidas täpselt edasi minna või mida teha. Keegi ei ole meie ees rada sisse tallanud, või pigem on need rajad, mis on meie ees sisse tallatud, jõudnud juba väheke rohtu kasvada. Nii on olnud rohkesti avastamise rõõmu, aga ka katsetamise ja riskivõtmise vastutust. Samas oleme palju kogenud Jumala juhatamist, oluliste koguduse tulevikku puudutavate otsuste eel oleme koos paastunud ja palvetanud ning tundnud selgelt Jumala kätt meid kindlas suunas juhtivat. Oluliseks mõjuks on ka pädev juhtimine – ma ei tea eriti inimesi, kellel oleks nii selgelt avalduv juhiand kui Liisul. Olen imetlusega kõrvalt vaadanud, kuidas Liisu on olnud koguduse visiooni ja tavapärase toimimise mehhanismide tõukejõuks, juhtinud suuri projekte ja aidanud koguduse osakondadel saada kätte oma töörütmi.
Mis mulle koguduse rajamise juures on kõige enam meeldinud, on kõige läbimõtlemise sund. Kui seisad väikese seltskonnaga koguduse rajamise väljakutse ees, siis tuleb kõik asjad – kõikehõlmavast misjonivisioonist kuni jumalateenistuse toimumise kellaaegadeni välja – uuesti läbi kaaluda ja otsustada. See annab kogu koguduse tegevusele teatava läbimõelduse ja sihipärasuse, mis pikalt samas rööpas olnud kogudusel võib olla ununenud. „Miks me seda teeme? Miks me seda just niimoodi teeme?“ on küsimused, mida oleme pidanud endalt ikka ja jälle küsima. Mõnele neist küsimustest on meil väga selge ja konkreetne vastus, mõnel teisel juhul on vastuse otsimine pikemaajaline ja vahel isegi valulik protsess. Kõige üldisemalt on meie vastused läinud aga ühte väravasse – teeme asju sellisel moel, nagu teeme, sellepärast et tahame olla misjonikogudus. Soovime, et kõik suuremad ja väiksemad üritused aitaksid meil leida kontakti kellegagi, kes ei ole veel meie kogudusepere liige.
Nagu alguses mainisin, olen lähedalt näinud mitme koguduse toimimismehhanisme. Kordades rohkem olen näinud erinevate kristlaste elu- ja misjonitööseisukohti. Kõige selle nähtu virvarrist hakkab mul just Kompassi koguduse elus osaledes välja kujunema sügav veendumus. Ja selleks veendumuseks on teadmine, et tõelist ja pikaajalist tulemust annab ainult Kristuse meetodi järgimine. „Kristuse meetod“ on mõiste, mille autoriks on Ellen White ühe lühikese, ent erakordselt mõjusa lõiguga raamatust „Tervise teenistuses“. Seda tsiteeritakse ja kasutatakse adventkoguduses ohtralt, ja õigusega. See tabab misjonitöö põhimõtet ja meetodi täpselt naelapea pihta. Ellen White kirjutab: „Üksnes Kristuse meetod tagab inimesteni jõudmises tõelise edu. Päästja seltsis inimestega nagu see, kes soovib neile head. Ta osutas nende vastu kaastunnet, teenis nende vajadusi ja võitis nende usalduse. Siis käskis Ta: „Järgne mulle!““ White jätkab sõnadega: „Inimestele on vaja läheneda isiklike jõupingutustega. Kui jutlustele kulutatakse vähem ning isiklikule teenimistööle rohkem aega, siis ilmneksid suuremad tulemused. Vaeste olukorda tuleb leevendada, haigete eest hoolitseda, kurvastajaid ja leinajaid lohutada, harimatuid õpetada, kogenematutele nõu anda. Me peame nutma koos nutjatega ja rõõmustama koos rõõmsatega. See töö, mida saadab veenmisjõud, palve ja Jumala armastuse vägi, ei jää, ei saa jääda ilma viljadeta.“
(lk 143, 144)
Olen viimasel aastal kogenud, et need kuldsed sõnad tõepoolest toimivad. Nii on mul järjest vähem usku sellesse, et sotsiaalmeedia gruppides distantsilt üksteise pihta visatud piiblisalmid võiksid kedagi veenda, ja järjest enam usku sellesse, et inimestega koos olemine, nende elu vastu siira huvi ülesnäitamine ja nende vajaduste eest hoolitsemine tõmbab inimesi ja muudab mingil viisil nende elu, lastes Jumala Vaimul nende sees mõjusalt töötada. Mõtlesin viimati neile Ellen White’i sõnadele jõulupeol, mille olime Tallinna ja Harjumaa Autismiühingu lastele korraldanud. Olime seal umbes 50 inimese keskel, keda suurem osa meist ei olnud kunagi varem näinud, ja püüdsime nendega lihtsalt seltsida. Mina isiklikult hoidsin küll seina ja sõprade ligi, sest mul ei ole võõraste inimestega seltsimine kunagi eriti loomulikult välja tulnud, lisaks olin ehmunud nii suure hulga sügava puudega laste ja noorte nägemisest, aga veendumus, et meie seal olek oli õige ja hea, oli minus väga tugev. Sama tundsin nädal varem Haiba lastekodu lastega mängides. Sama veendumuse mõjul on minu peas hakanud kuju võtma nimekiri ammustest tuttavatest ja klassikaaslastest, kelle külastamise soovi oma südames tunnen. Sama veendumus on aidanud mul üle saada sisemistest tõketest ja on pannud mind Facebookis sõpradele eestpalve võimalust pakkuma. See veendumus annab meile Kompassi koguduses kindluse jätkata iga-aastaselt kodukohvikute päeva ja kingakarbi kingituste tegemisega. See veendumus paneb mind järjest enam hindama põgusaid kontakte võõraste inimestega ning perekondlikke kogunemisi sugulaste ringis, sest minu sõprus ja hool ja huvi inimeste vastu on see, mida Jumal minult ootab ja mis annab Talle rohkem võimalusi neid samu inimesi kõnetada. Mul on tunne, nagu nihkuks miski minu sees õigele kohale.
Kompassi kogudus ei ole midagi ideaalset, ent selle koguduse juures saadud kogemus on selline, et julgustan ka teisi kogudusi endalt küsima: mida me peaksime tegema (või tegemata jätma), et saada misjonikoguduseks? Millisel viisil praktiseerime meie oma koguduses ja kogudusena Kristuse meetodit? Kes on meie isiklikud kontaktid, kellega me seltsime ja kelle rõõme ning muresid jagame? Kristuse meetodi järgimise juurde käib tõotus, mida me ei tohiks kunagi unustada: „See töö, mida saadab veenmisjõud, palve ja Jumala armastuse vägi, ei jää, ei saa jääda ilma viljadeta!“
In English