Kuressaare kogudus osales teist korda õunakohvikute päeval

Käes on septembrikuu ja Saaremaa toidufestivali raames toimus õunakohvikute päev, millel Kuressaare kogudus osales teist korda, eelmise aasta otsustasime remondile rõhku pannes vahele jätta.

Tegelikult on nii, et oleksime peaaegu ka sel aastal võimaluse mööda lasknud. Leppisime juba kokku, et ei osale ja siis Serbiast tagasi koju sõites turgatas mul mõte, et osalemeikka. Nimelt saime  oma Saaremaa-ajale veidi pikendust ja Lidia Lõbus oli kohe nõus panustama. Tegime välkkiire koosoleku ja ettevalmistustrall sai eriti kiireloomulise alguse.

Järgnevalt mõtteid tegijatelt

Lidia

Õunakohvikus osalemine tuli sel aastal nagu välk selgest taevast. Olime juba eelnevalt otsustanud, et ei osale. Seega jäi ettevalmistusteks ülivähe aega. Aga tahe teha oli väga suur. Kiiresti sai kapid üle vaadatud ja olemasolevate vahenditega läksid esimesed koogid tegemisse. Kuna eelmisest kohvikust oli kogemus, et rahvast käis vähem, kui ootasime, siis seekord tegime ettevalmistusi pigem väiksemale külaliste arvule. Samuti otsustasime varasema tagasiside põhjal pakkuda ka midagi soolast. Nii saigi potti podisema kikerhernekarri ja riis ning sügavkülma toortordid.

Kohvikutepäeva hommikul oli vaatamata lubatud vihmale väga ilus ja päikseline ilm. Esimesed külalised olid kohal juba kümme minutit enne avamist. Ja siis läks lahti enneolematu rahvaste voorimine. Järjekord ei tahtnud lõppeda ja tordid kahanesid suure kiirusega. Kaks tundi peale kohviku avamist pidime tõdema, et meie koogid on otsakorral ja karri hakkab lõppema. Tuli kiiresti midagi välja mõelda. Ahju läksid uued koogid, uus pott karriga tulele ja poest kiirelt smuutimaterjali juurde ostma.

Rahvast jätkus lõpuni ja saime ka kõigile midagi meelepärast pakutud. Tagasiside oli ülimalt positiivne. Inimestele meeldis kõik meie valmistatu ja mõned oleksid soovinud lausa terve koogiga lahkuda. Päeva lõpuks olime küll väsinud, aga õnnelikud, et nii palju inimesi käis uudistamas. Tänu Taevaisale et ta lasi kõigel ilusti korda minna.

Raimu

Õunakohviku aktsioon Kuressaares on ikka üsna ebatavaline võimalus: pool tööst on juba ette ära tehtud, kõik see reklaam ja asja esitus on juba kellegi töö tulemusena olemas. Niisiis, paar päeva enne kuupäevatärminit viskas Priit välja idee – võtame ka osa.
Ja oh mis tublid naised meil on – said kõigi nende küpsetamistega hakkama, nii et viimased koogid (vegan!) jõudsid lauale otse praeahjust.
Mehed ikka toetasid ka seda üritust, ma mõtlen ennekõike Priitu: kuulutustahvel, varikatus ja muud asjad. Üks hea asi kukkus nagu kogemata välja, lastele oli mänguasjadega laud ja muud huvitavat, kasutamist leidis palju. Vahva oli!

Kohvikukülastaja Valentina

Mina olin sel päeval natuke abistaja, klient ja jälgija. Kõige rohkem tegi hingele pai koosveedetud aeg, vestlused ja koostegemine.
Kogu aeg oli meeletu sagimine, eriti sees. Köögis oli selline õhin, sest tahtsime inimestele hea mulje jätta. Väljas olid lauad korras ja söögikraami täis.
Kliendina meeldis mulle juba vaade, kui väravast sisse astusin… Tänavasilt kutsus kaugelt sisse, sõna vegan oli see, mis ütles, et siit saad head ja paremat, eriti suussulavaid kooke. Telk oli mõnus, paljudes kohtades seda polnud, ja see, et lauad olid linikutega kaetud ja oli mõnus taustamuusika, oli ülimalt mõnus ja hubane.

Elna

See päev algas põgusa vaidlusega. Keegi ilmajaamast oli teatanud, et lõuna paiku hakkab vihma sadama ja see, kes seda uskus, tahtis vähemalt mulle vihmase ilma meeleolu korraldada. Aga teadsin kindlalt, et vihma sadama ei hakka ja tuleb eriliselt ja ebaloogiliselt hea päev.

Kui olime kõikide ettevalmistustega ühele poole saanud, palvetasime üheskoos ning hakkasime inimesi ootama. Ei saanudki oodata. Juba nad tulidki. Tundsin, kuidas meel muutus rõõmsaks ja olingi ehedalt valmis suhtlema, kooke ja smuutisid jagama.

Kokkuleppeliselt oli iga asja hind 1 euro. Juba esimesed inimesed olid väga üllatunud, et veganmaius võib nii hea olla. Külastajate südamest tuli siiras tänu. Pidime Lidiat korduvalt köögist välja kutsuma, sest sooviti näha kookide autorit. Külastajate meelest oleksime võinud kooke hoopis kallimalt müüa, kuid me otsustasime algse plaani juurde jääda, ei tõstnud hinda. Rahvast muudkui tuli ja tuli.

Olime kõik õnnelikud nii paljude külaliste üle. Enamus olid võõrad, aga oli ka neid, kellega sai kohe põgusa kontakti.

Tulid lastega pered, sõbrannad kahekesi, noored paarid, poisikeste kamp jalgratastega. Neil ei paistnud kuskile kiiret olevat. Nad lihtsalt istusid ja nautisid kooke, ilusat ilma ning üksteise seltskonda.

Mõned, kes olid alguses käinud, tulid veel enne lõpetamist läbi ja imestasid, et meis pole väsimuse märkigi, et oleme endiselt rõõmsad ja energilised. Meie aga viskasime selle peale väikese nalja, et veganid polegi kunagi väsinud. Olime tõepoolest energiast pakatavad ja rahul, et rahvast oli nii palju. Kuue tunni jooksul ei istunud keegi meist niisama, köögis tehti pidevalt uusi kooke juurde.

Kell kuus panime kohviku kinni ja siis istusime ka ise veidikeseks laua äärde juttu puhuma ja sööma. Oleme Jumalale ülimalt tänulikud, et Ta selle päeva meile nii ägedaks tegi. Koristasime, tegime ühispildi ja soovime, et saaksime jälle midagi üheskoos teha.