Juuli viimasel hingamispäeval tähistas seitsmenda päeva adventistide koguduse Pärnu kogudus 110. aastapäeva (pildil aastapäeva lastetunnis valmistatud seinakaunistus), mille lähtepunktiks oli põlvkondadevaheline sidusus ja alustekstiks Joosua 24:15: „Aga mina ja mu pere, meie teenime Issandat!” Juubelihingamispäeval oli kaks jumalateenistust, hommikul kõneles koguduse pastor Andres Ploomuu, pärastlõunal jagati kontserdipalade vahele ajaloomälestusi.
„Aastapäev oli pere- ja põlvkonnakeskne. Kuna kogudus on Pärnus 110 aastat tegutsenud, siis tuletasime kogudusena meelde, kuidas siinsamas Pärnu linnas on kogudus väga pikalt, põlvest põlve tegutsenud ja mida kõike on siin tehtud ja nähtud ja kogetud,” rääkis Andres, rõhutades, et aastapäeva eesmärk oli siduda praegust hetke sellega, mis on olnud, et kogudus näeks ennast osana suuremast pildist.
Jutluse keskmes oli vabadus teenida. „Kui iisraeli rahvas on jõudnud Egiptusest tagasi tõotatud maale, ütleb Joosua: teie võite ju valida teenida, milliseid jumalaid soovite – see tundub kummaline soovitus – kui iisraeli rahvas on lõpuks jõudnud kodumaale,” mõtiskles Andres. „Vahva mõte selle soovituse taustal on see, et lõpuks ometi on iisraeli rahvas saanud vabaks ja nüüd ei ole enam võimalik seda vaba rahvast sundida jumalat teenima, nagu kunagi orjarahvast. Te olete vabad, teie otsustate, keda te teenite, aga me mina ja minu pere teenime Issandat,” rääkis ta oma jutluses.
Tuues paralleeli Eesti vabariigi 100. aastapäevaga, ütles Andres, et me elame vabas Eestis ja meil on vabadus valida, keda me teenime. „Meie isiklikust otsustest sõltub, kas meie järgmised põlved saavad ka siin Jumala kojas Jumalat teenida ja missugune on koguduse tulevik,” sõnas ta.
Hommikusel teenistusel jagas kõigi Pärnus teeninud pastorite esindajana mälestuskilde emeriitpastor Mati Ploomuu, kes on Pärnus töötanud kahel korral. Ning koguduste liidu esindajana ütles tervitussõnad liidu peasekretär Virve Toom, kes luges oma tervituses katkendi koguduse ajalooraamatust.
Tagasivaade 60 aasta taha
Piduliku sündmuse puhul loeti ka koguduse ajalooraamatut, kus on kirjeldatud 50. aastapäeva tähistamist. Koguduse liige Leida Pilvet on aastal 1958 kirjutanud nõnda: „Reede õhtul kogunesid saabuvad külalised ja Pärnu koguduse liikmed juubeli avakoosolekule, mis kujunes ülevaks tänukoosolekuks vastavalt kogu juubeli motole: „Kiitke Issandat!“
Saabunud oli palju õde-vendi ligidalt ja kaugelt, jutlustajaid abikaasadega teistest linnadest ja vend Tillman abikaasaga Moskvast. Koosolekut juhatas Pärnu koguduse vanem vend Peetsalu. Külalisi tervitas segakoor Kristuse sooviga: „Rahu olgu teiega“.
Avakoosolekul kõneles Tallinna koguduse jutlustaja vend Saarnik mõttel: „Osasaamine Jumala õnnistustest“. Nii nagu elu meie maakeral pole võimalik ilma Jumala igapäevaste õnnistusteta, see on vihma ja päikeseta, mida jagatakse ühtlaselt nii headele kui kurjadele, nii pole ka vaimulik elu mõeldav ilma Jumala õnnistusteta. Terves Pühas Kirjas võime leida Jumala õnnistuste väärtust – Laabani õnnistati Jakobi pärast ja vaaraot Joosepi pärast. Sarepta linna lese kodus ei lõppenud õli kruusist ja jahu vakast tänu Jumala õnnistustele ja Kristuse päevil said viis tuhat söödetud viiest leivast ja kahest kalast, millele oli palutud Jumala õnnistust. Meie tegime kõik ettevalmistused juubeli koosolekuteks, aga kui ei oleks meiega Jumala õnnistusi, siis ei oleks sellest ühtegi kasu. Lõpuks palvetati ühiselt, et nii nagu omal ajal Saalomoni templit täitis Jumala au, nii ka täna meie lihtsat koda täidaksid Jumala au ja õnnistused.“
Pärastlõunane kontsertjumalateenistus
Andrese sõnul vaeti pikalt, kas kutsuda aastapäeva kaunistama külalised mujalt Eestist või korraldada kontsert Pärnu koguduse liikmete abiga ning otsustati siis teise variandi kasuks, küll aga musitseeris klaveril endine Pärnu, praegune Türi, Paide ja Põltsamaa koguduse pastor Rein Kalmus. „Õhtune kontsert lähtus erinevate põlvkondade muusikast, alustasime vanematest ja lõpetasime noorte ja lastega,” kirjeldas Andres kontserdi ülesehitust. „Kontsert oli läbi põimitud ajalooliste kildudega sellest, mis Pärnu koguduses on juhtunud. Esitluse valmistas Helena Ploompuu. See kujunes väga liigutavaks jumalateenistuseks,” tunnistas ta.
Aita Kaaver, kes juhendas kohalikku koori, tänas kõiki lauljaid ja muusikuid ning sõnas: „Sellest päevast jäid hinge helged ja armsad mälestused.” Talle sekundeeris Tiit Lukk: „Väga-väga hinge läks kõik. Aitäh!”
Andres peab oluliseks, et terve kogudus panustas päeva kordaminemisse. „Tore oli, et terve kogudus panustas ja see tegi päeva eriliseks. Igaüks mängis oma osa, kokkuvõttes tuli tore ja meeldejääv üritus.”
Koguduseelu osas ettepoole vaadates sõnas Andres, et möödunud juubeli valguses on pilt lootusrikas. „Kui kogudus on kaasatud, kui kõik panustavad südamest, kui kirik on rahvast täis, noori ja lapsi, siis tundub tulevik väga helge.” Üheks oma eesmärgiks pastoritöös peab Andres hoida seda meelsust, et kogudus võiks tunda end perekonnana ja üheskoos edasi minna ning jõuda rohkemate pärnakate südamesse. „See on olnud meie eesmärk algusest peale. Juubeli puhul oli kiriku ees väike telk, kus Triin ja Tanis Kulp koos meeskonnaga usinasti meie kogudust reklaamisid. Kirjandust oli väljas, Tanis oli rajaleidjate mundris, jagati Piibli kirjakohtadega komme,” kirjeldas Andres peopäevaga kaasnenut. „Me ei tähistanud seda aastapäeva üksnes iseendale, vaid nii kuidas oskasime ja kuidas võimalus oli, ka linnale. Kui me tulevikus seda kasvavalt teeme, siis on väga hästi.”
In English